Ergo Metsla: aeg on rääkida treenerikutsest
Samas on need inimesed, kelle kätte me usaldame oma tervise ning iseenda ja oma laste arengu. Kui vaatame erinevaid muid ameteid, olgu see advokaat, lendur, professor, insener, siis tunneme me aukartust ja imetlust, aga kui jutt läheb treeneri-, õpetaja- või lasteaiakasvatajaameti peale, siis pigem ükskõiksust või lausa kaastunnet.
Täna ja siin räägin treeneritest. Inimestest, kes pühendunult ja sageli vaid entusiasmist iga päev tegelevad meie lastega või meie enda utsitamisega spordisaalides ning jooksu ja ujumisradadel või mujal. Treeneriks olemine on kutsumus ja kindlasti mitte äri.
Treeneriks olemine on keerukas, kuna füüsilise treeningu taga ja ümber on ka isiksuse arendamise vastutus. Vahet ei ole, mis vanuses, kuid iga kehalise treeningu viisi juures on treeneril suur töö meie vaimse „keha“ treenimisel. Treenerid on eeskujud, treenerid on isad või emad, treenerid on õpetajad, psühholoogid, lohutajad, innustajad ja veel paljugi muud.
Üks asi on treeneri kutsumus, teine asi on treenerikutse, treener kui tunnustatud ja hinnatud amet. Üks asi on tippsportaste treenerite ühekordne tunnustamine sportlase tulemuse kaudu ja teine asi on nende samade treenerite töö märkamine enne tulemusi. Lisaks kõikide teiste harrastajaid, algajaid, lapsi ja noori treenivaid treenerite märkamine ja tunnustamine.
Paraku on meie ühiskond mitte töö, vaid tulemuse tunnustaja. Äris või muudel aladel on tulemus sageli ainus, mida märgata ja mõõta on võimalik. Spordis on see paraku vastupidi: suurem töö saab tehtud enne tulemust. Selleks, et tulemus tuleks, on vaja laia harrastajate- ja noortehulka ja treenereid, kes selle kasvulava eest hoolitsevad.
Kokkuvõttes: parim, mis juhtuda saab, on kutse ja kutsumuse ühildamine. Kutse näitab kvalifikatsiooni ja kutsumus pühendumust. Mõlemad on olulised, et tekiks usaldus nii sportlaste ja harrastajate hulgas kui ka ühiskonnas laiemalt.
Treenerikutsest
Ametlikust treenerikutsest rääkida on lihtne ja selge. Olemas on Eesti Vabariigi spordiseadus ja kutsete andmise riiklik kord. Täna on Eestis treeneriamet sätestatud treenerikutsega.
Spordiseadus ütleb, et treener on vastavalt spordiseadusele „sportlasi ja teisi spordis osalevaid isikuid juhendav spordispetsialist, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses“ (spordiseadus p 6.2). Kutsestandardi kohaselt on treener liikumisharrastuse- ja spordispetsialist, kes juhib käitumisharjumuste kujundamise ja kehaliste ja vaimsete harjutuste abil inimese tervist toetavate ja sportlike eesmärkide saavutamist. Treeneri ülesanne on sportlike ja kehaliste võimete terviklik, tulemuslik ja ohutu arendamine.
Seega saavad seaduse järgi ennast treeneriks nimetada ainult Eesti Olümpiakomitee kutsetunnistuse omanikud. Kutsetunnistustega tegelev spordikoolituse sihtasutus on aastatega ära teinud suure ja eduka töö spordis kutsetunnistuste välja andmise osas ning kutsete andmise kord ja kvaliteet on maailmatasemel.
Treeneri kutsumusest
Kutsumus on midagi enamat kui ametlik paber. Kutsumus on tahe ja huvi, sisemine sund ja vajadus. Täna on eelneva jutu põhjal meil Eestimaal suur hulk seaduse järgi mitteametlikult töötavaid treenereid. Kuid kuidas on lugu nende inimeste pädevuse ja pühendumusega? Kas me saame kutsumuse järgi tegutsevaid inimesi seetõttu lugeda halvemaks või ebapädevateks? Kindlasti on ka selliseid, kuid arutagem laiemalt ja mõtiskleme, kes on need kutsumuse alusel tegutsevad inimesed.
Osa neist on inimesed, kes on läbinud suurepärased ja põhjalikud, sageli ka rahaliselt äärmised kallid treenerikoolitused Eestist väljaspool või siinsamas treenerite eraõpet pakkuvate organisatsioonide juures.
Teine osa on inimesed, kes aastaid on juhendanud ja elanud oma kutsumuse järgi ning sedakaudu saavutanud kahtlemata sama suure ja vahel ka sügavama pädevuse treenerina võrreldes normatiivse seadusliku paberiga.
Kolmas osa on inimesed, kellel puudub treeneri kutsetunnistus, kuid pädevus väljendub juhendatud sportlase tulemuses ja sportlase usalduses. Täna on meie paljude spordialade tippude juures abiks pädevad, vajalikud ja pühendunud inimesed, kellel kutset ei ole.
Lisaks on neljas osa inimesi, kellel on nii EOK kutsetunnistus kui ka kõik eelpool loetletud omadused: lisakoolituse diplomid, pikaajaline kogemus ja pädevus ning samuti juhendatavad sportlased, kes saavutavad tulemusi. Nemad on tegelikkuses eeskujuks ja mõõdikuks kõigile neile, kellel täna kutset ei ole, ja samuti tõestus sellest, et kehtiv kutsetunnistustekord töötab.
Aga siiski, mis ühendab eelloetletud kutseta treenereid kutsega treeneritega?
Eetika! Treenerieetika. Kõik need inimesed, nii kutsega kui ka kutseta, on täna suuresti eestimaalaste kestva elujõu ja töövõime säilitamise taga. Seega ei tohiks mitte mingil juhul neid eirata ja vähendada nende panuse suurust, vaid leida lahendus, mis integreeriks ka sellised inimesed kutsetunnistustesüsteemi.
Siinkohal jääb õhku vaid kaks küsimust, millele eelpool nimetatud täna ametliku kutsetunnistuseta treeneritena töötavad inimesed peaksid ise enda sees vastama: kas neil endil on tahet liituda EOK ametliku ja seadusliku kutsetunnistuse saanud treenerite perega? Kas nad mõistavad, et spordiseadus käesoleval hetkel ei karista mitte kedagi, vaid annab täna ainukese toimiva kaitse kutsega treeneritele juhul, kui juhtuvad tööst tingitud õnnetused?
Mida teha?
Kuna viimasel ajal on erinevatel põhjustel treeneri kutsetunnistuse teema tõusnud teravalt päevakorrale, siis oleks aeg süveneda ja aru saada, millised võimalused on olemas ja milline tahe võiks leiduda vastavates organisatsioonides, et seni kutsetunnistuseta, kuid selgelt pädevad inimesed saaksid võimaluse kutsetunnistust taotleda lihtsustatud korras, kuid nii, et me ei lõhuks olemasolevat ja suurepäraselt toimivat kutsetunnistuste andmise süsteemi ja korda.
Siin on väga suur osa erinevate spordialaliitude tegevuses. Spordialaliidud on need institutsioonid, kes võiksid:
- kohe ja kiiremas korras selgitada välja oma valdkonnas tegutsevad pädevad, eetilised ja pühendunud, kuid EOK kutseta tegutsevad treenerid, võtta nendega ühendust ja luua neile võimalused kutse omistamiseks;
- luua koostöös alaliidu kutsekomisjoni ja spordikoolituse sihtasutusega standardiseerimisprotseduurid erinevate Eestist väljas tegutsevate koolitusorganisatsioonide programmide hindamiseks ja atesteerimiseks;
- alaliidu kutsekomisjoni ja spordikoolituse sihtasutusega koostöös töötada välja protseduurid, mis reguleeriks kutse saamist pädevuse alusel või sporditulemuse põhjal;
- kõige olulisema asjana tegema kõik selleks, et tunnustada, soodustada ja toetada kutsega treeneri ameti autoriteeti ühiskonnas.
Kokkuvõtteks
Usun, et eelkirjutatu võtab paljuski kokku selle, millele paljud treenerid, klubid, sportlased, harrastajad, spordialaliidud ja asjaga seotud ametid mõelnud on. Praegu on teravik treeneritena töötavatel inimestel, kes on Eesti spordiklastri jaoks oluline ressurss. Loome siis ühiselt võimalused, mis mitte ainult ei reguleeriks, vaid ka toetaks ühist visiooni ja eesmärki:
tunnustame kutsumust ja teeme kutsumusest kutse!
