KOGU TÕDE MÄNGUST | Pakuti ju! Eesti suutis Saksamaad raputada, ent kokkuvõttes tulutult
Kohtumise järel on tunne lihtne: pakuti ju! Kümnekesi pallinud Saksamaa jättis kaitses Eestile kohati päris palju ruumi ning olgem ausad - meil oli ka sellise vastase kohta ootamatult palju võimalusi. Paraku ei suutnud meie ründavad mängijad neid seekord ära kasutada, mistõttu jäi mängust kergelt mõru maik suhu. Esimese pooltunni järel oli kogu staadion mõnusas ootusärevuses - tundus nii mängijatele kui fännidele, et Eestil o n g i võimalus Saksamaad hammustada.
VÕTMEMOMENT | Emre Cani punane kaart 15. minutil. Endine Liverpooli ja praegune Juventuse keskpoolkaitsja asetati Joachim Löwi poolt seekord kolmemehelisse keskkaitseliini, kus tema sööduoskus oleks pidanud mängu ehitamise faasis kasuks tulema, kuid tema mäng sai väga kiirelt läbi. Cani lohakas pööre oma karistusala joone juures lubas salamisi ligi sööstnud Frank Liivakul palli tema eest karistusalasse lükata ning hilinenud Can pani Liivakule jala ette - kuna eestlane oleks pääsenud Manuel Neueriga silmitsi, oli tegu ilmselge punase kaardiga.
Kuigi Eesti julgust ja tahtmist oli paista juba ka enne seda, lõi ootamatu tagasilöök sakslased omajagu rivist välja. Ühe mehega enamuses olnud Eesti sai ühtäkki palliga pisut rohkem hingamisruumi ning juurde ka korraliku süsti enesekindlust.
MÄNGU STAAR | Kui kaotusmängus kedagi Eesti meeskonnast välja tuua, siis Ilja Antonov. Sisuliselt aastase pausi järel tagasi koondisesärgis pallinud keskväljamees näitas suurepäraselt, miks Karel Voolaid teda edaspidigi platsile panema peaks. Hea esitus nii kaitse- kui ründefaasis.
Sakslaste ridadest võib välja tuua Marco Reusi ja Ilkay Gündogani, kelle briljantsed puuted ja platsinägemine eestlaste klassist mitu taset kõrgemal olid.
MUST LAMMAS | Eesti poolelt ehk Nikita Baranov. Esimesel poolajal kenasti võõral positsioonil (keskkaitsja mängis seekord paremkaitses) hakkama saanud Baranovi koha pealt hakkas teise poolaja keskel ühtäkki kärisema ning päris otseselt tema pealt tuli Saksamaa kolmas tabamus ning veel nii mõnigi võimalus. Raske öelda, kui palju mängis rolli võõras positsioon, kui palju väsimus.
Saksamaa ridades oli selleks kahtlemata Emre Can, kelle totter punane kaart mõneks ajaks meeskonda raputas ning plaanid parajalt vussi ajas.
MIKS LÄKS NII? | Saksamaa suutis hoolimata vähemuses mängimisest oma kvaliteedi ikkagi maksma panna, kui kõige lihtsamalt väljenduda. Väga väikese maa-ala peal suudeti Eesti karistusala juures püsti peenete söötude virvarr, mis teise poolaja alguses kahel korral neile ka edu tõi. Ilkay Gündogani kaks lööki võtsid mõlemad rikošeti, esimene Marco Reusi, teine Karol Metsa jalast, ning suures plaanis oligi mäng otsustatud. Edasine oli juba vormistamise küsimus.
Sellest hoolimata väärib Eesti meeskonna võitlustahe ja tuhin kiitust. Avavilest peale mindi end väljakule tõestama ning kuigi lõpp vajus ära, saame öelda, et andsime seekord vähemalt sakslastele lahingu.
KUIDAS EDASI? | Sügis on koondistejalgpallis tihe aeg ning mänge peetakse nii septembris, oktoobris kui ka novembris - seega saab EM-valiksari jätku ning ühtlasi ka lõpu juba kuu aja pärast. Eesti kohtub valiktsükli viimases lahingus võõrsil 19. novembril Hollandiga, viis päeva enne seda peetakse võõrsil aga maavõistlusmatš Ukrainaga. Saksamaad ootavad 16. ja 19. novembril ees viimased valikmängud Valgevene ja Põhja-Iirimaaga, mõlemad kodumurul.
KILD | A. Le Coq Arenal mängu vaadanud 12 062 inimest tähistas Eesti koondise rekordit sel staadionil. Superkarikafinaaliks valminud tribüünid olid pilgeni täis ning lõid mängul mõnusa atmosfääri.
