Eesti jalgpallile paistab pikaajalisi lahendusi, kuid praegusele „õpetajale" ei pruugi kunagi väärilist mantlipärijat tulla

Eesti jalgpallikoondis on praegu üleminekufaasis. 2012. aasta EM-i play-off'i tüürinud tiimist ei ole enam suurt alles jäänud. Neile järgnenud põlvkond ei ole samaväärne olnud ning nüüd oodatakse, et suuremat raskust hakkaksid kandma 1990-ndate lõpus sündinud mehed. Hüpet kvaliteed osas oodatakse ajast, kui rahvusesindusse peaksid murdma hakkama sel sajandil ilmavalgust näinud mängijad.

Eesti spordis on tihti kombeks meenutada suuri sangareid ja tõdeda seejärel, et väärilist mantlipärijat ei ole neile sirgunud. Pikka aega võis jalgpallikoondise kohta sama tõdeda – aasta-aastalt olid tiimis samad mehed ja seeläbi tõusis ka koondise keskmine vanus.

Tänavu on hakanud isikkoosseisu osas toimuma suuremaid muudatusi. Juuni alguses kaotas Eesti EM-valikmängus võõrsil 0:8 Saksamaale ning siinne jalgpalli tambiti mutta. Umbes kuu aega hiljem mängisid FC Flora noormehed sakslaste tippklubi Frankfurti Eintrachtiga kaks võitluslikku ja skooriliselt tasavägist kohtumist ning üldsus võis tõdeda, et päris lootusetu meie seis siiski pole.