SPORDINÄDAL: Peeter Lusmägi: ees on paradigmaatiline nihe - peagi saavad kõik lapsed ka vahetundides joosta!
EOK liikumisharrastuse juhi Peeter Lusmägi sõnul oli käesoleva aasta Spordinädal suurim ja sündmusterohkeim. „Mul on äärmiselt hea meel, et organisatsioonid, mis vahetult töötavad laste ja noortega, on Spordinädalaga hästi kaasa tulnud. Spordinädalast võttis osa 380 kooli, mis on üle 80% Eestimaa üldhariduskoolidest. Uue sihtgrupina võtsime Spordinädala projekti lasteaiad ja meiega liitus 232 lasteaeda. Nagu eelnevatel aastatel, on Spordinädala sündmuste organiseerimine seotud nii spordiorganisatsioonidega kui ka tööandjate ja ettevõtetega. Kui vaadata rahva arvu ja Spordinädala sündmuste suhet, siis on Eesti number üks Euroopas!“ kinnitas Lusmägi.
EOK liikumisharrastuse juht Peeter Lusmägi:
Sina ja liikumine?
Mul oli suur õnn õppida mõisakoolis: Kiltsi põhikoolis Lääne – Virumaal. See kool asus tuntud ümbermaailmapurjetaja Krusensterni mõisahoones ja seal olid tolle aja kohta üsna head sportimisvõimalused. Tuleb tunnistada, et sportimisele väga palju teisi alternatiive vaba aja sisustamiseks peale lugemise ei olnudki. Tavaliselt kohtusime peale kooli sõpradega spordiväljakul, kus mängisime erinevaid sportmänge. Tagantjärele mõeldes olen veendunud, et sportimise tõttu jäi mitmel koolikaaslasel nii mõnigi ulakus tegemata!
Mis eristab seda aega tänasest päevast?
Tollal olid kõikides koolides spordiväljakud avatud kõigile, olenemata kellaajast, tänapäeval on need aga suuremates linnades tihti suletud. EOK üheks missiooniks on seda olukorda parandada, et lapsed ja noored saaksid regulaarselt käia liikumas ja tunda rõõmu koostegemisest.
Laupäeval avati Arukülas uus staadion ja sealt kogukonnast on erinevate tuttavate kaudu väga häid näited, kus poisid ja tüdrukud, kes enne veetsid tunde arvutites ja mängukonsoolides, veedavad oma vaba aega nüüd seal staadionil. Nad ei vaja eraldi juhendajat ja juhendamist, sest noortel inimestel on tänapäeval piisavalt teadmisi, et ise organiseeruda ja leida endale sobiv liikumisvorm.
Olete astumas samme, et ühiskonnas toimuks paradigmaatiline nihe ja lapsed võiksid tulevikus vahetundides rohkem joosta?
Mulle teeb suurt heameelt see, et Tartu Ülikooli juures tegutseb Liikumislabor, kes on oma tegevuse suunanud laste liikumisaktiivsuse tõstmisele koolipäeva raames ja seda just vahetundide sisustamise abil. Kahjuks on meil ka selliseid koole, kus võib seintel näha jooksmiskeeldudega silte. Liikumislabor koolitab õpetajaid ja selle programmiga liitunud koolides on õpilaste klassiväline tegevus senisest rohkem liikumisega seotud. Seetõttu on ka laste liikumisaktiivsus kasvanud. Maapiirkondades lubatakse lastel rohkem joosta ja liikuda kui Tallinna kontekstis.
See on suur paradigmaatiline nihe ja väljakutse kogu ühiskonnale?
Praegu soovitab Maailma Terviseorganisatsioon liikuda lastel iga päev vähemalt 60 minutit. Kui mina olin koolilaps, siis selle määra täitmine ei olnud mitte kellelegi probleemiks. Tänasel päeval Tervise Arengu Instituudi poolt läbi viidud uuringud näitavad, et vaid 20% täidab seda soovitust! Leian, et selle probleemi lahendamine on väljakutse kogu ühiskonnale ja see pole ainult spordisektori ülesanne.
Tervitad reforme?
On oluline, et laps saaks armastuse liikumise vastu just koolist, seetõttu on äärmiselt tervitatav, et kehalise kasvatuse õppeainet reformitakse liikumiseõpetuseks, kus põhirõhk on lapse individuaalse arengu järgimisel seni kehtinud üldiste normatiivide asemel. Suheldes paljude keskealistega, on selgunud, et inimestel on spordi ja liikumise vastu antipaatia - ning seda just kehalise kasvatuse tundidest saadud ebameeldivate kogemuste tõttu.
Kui teistes ainetes antakse lastele kodutöid, siis kehalises kasvatuses reeglina mitte. Laste liikumisaktiivsusele tuleks kasuks, kui kool suunaks neid kooliväliselt iseseisvalt liikuma, andes kodutöid ka kehalise kasvatuse aines. Uus normaalsus oleks see, et liikumist soodustataks ka kooliruumis.
Üks lahendus on veel, kuidas laste liikumisaktiivsust tõsta - et atesteeritud treenerid peaksid leidma tee koolidesse - koostöö koolide ja spordiklubide vahel peaks tihenema ja on oluline, et andekamad lapsed spordis saaksid regulaarselt harjutada atesteeritud treenerite käe all.
Miks on oluline, et lapsed liiguksid?
Uuringud on näidanud, et kehaliselt piisavalt aktiivsetel lastel on positiivsem üldine enesehinnang, nende tajutud elukvaliteet on kõrgem ja nende õppetulemused on paremad.
Mida saame õppida äsja lõppenud Spordinädala liikumiskogemusest?
Spordinädal on laiemalt näidanud, et kui inimesed ise tahavad, siis liikumist saab väga lihtsalt integreerida igapäevaellu. Spordinädalaga on liitunud kümned ja kümned ettevõtted, kes motiveerivad oma töötajaid olema kehaliselt aktiivsed. On palju häid näiteid, kus töötajatele võimaldatakse pikem lõunapaus, mil ta saab lisaks tervislikule ampsule ka trenni teha. Ja tööandja katab treeningukulud. See, et 1. jaanuarist 2018 kaotati tervise edenduskuludelt erisoodustusmaks, on mõjunud töökohaspordile äärmiselt hästi. Kui enne ostis tööandja töötajale 10-eurose ujulapääsme, siis pidi ta selle pealt 6 - eurose maksu tasuma. Eesti Olümpiakomitee oli kogu aeg seisukohal, et selline olukord on absurdne.
Spordinädala raames toimus mitmeid väga huvitavaid liikumist soodustavaid projekte, nagu näiteks ettevõtete laupäevased matkad koos pannkoogitegemisega, tuntud treenerite küllakutsumised ettevõtetesse ja spordiinventari soetamine kontoripindadele.
Kirjutad doktoritööd, kuidas vanuses 50 + inimesi liikuma kaasata?
Hea uudis on see, et Eesti inimeste keskmine eluiga kogu aeg kasvab. Tänasel päeval on naiste keskmine eeldatav eluiga 82 ja meestel 72 eluaastat. Kahjuks peame tõdema, et nii mehed kui naised on oma elust keskmiselt 20 aastat haiged ega ela täisväärtuslikult! Skandinaavia riikides on vastav näitaja 7 aastat, nemad on oma elust ainult 7 aastat haiged. Väga selgelt peaks meie kõigi ühine eesmärk olema jõuda Skandinaavia riikide tasemeni! Ja selleks peaksime üha rohkem pöörama eraldi tähelepanu liikumisprogrammide ja –võimaluste loomisele vanusegrupis 50 eluaastat ja vanemad. Me näeme väga selgelt, et vanemad inimesed jäävad tihtipeale - kas objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel - isoleeritult koduseinte vahele. Samas on paradoksaalne, et neil on väga palju vaba aega, kuid nad on liikumisharrastusest kõrvale jäänud.
Lahendust näen eakate ühistegevusele kaasaaitamises ja üksilduse riski maandamises liikumisharrastuse kaudu.
Seenioride puhul on oluline, et eestvedajad oleks nendevanused. Siin on suur roll kohalikel omavalitsustel, kes peaks seeniorite huvitegevust soodustama ja vajadusel ka rahaliselt toetama.
Oma doktoritöös keskendungi seeniorite liikumisaktiivsuse tõstmiseks vajalike lahenduste pakkumisele. Eesti erinevates linnades läbi viidud fookusgrupi intervjuud näitasid, et liikumisharrastus on seotud inimese kogu elukaarega - need inimesed, kes said spordiarmastuse juba lapse - ja koolipõlves, liiguvad ka vanuses 60+ . Nendel inimestel, kes spordipisikut ei saanud, on ka keskeas üha keerulisem leida võimalusi regulaarseks liikumiseks. Tihtipeale alustatakse sellega alles siis, kui on ilmnenud mõni äärmiselt tõsine terviserike, kuid samas saab terviseprobleeme suures osas liikumise ja toitumise abil ennetada!
Perearstid vajaksid koolitust, kuidas anda inimestele toitumis- ja liikumissoovitusi.
Seeniorieas satuvad inimesed üha tihedamini perearsti juurde. Samas selgus vestlustest, et väga vähesed on saanud oma tervisehädade leevendamiseks või ennetamiseks liikumissoovitusi- see on näide, kus likvideerime ühiskonnas tagajärgi, selle asemel et neid ennetada!
Seetõttu leian, et ka perearstid vajaksid koolitust liikumisteadlikkuse vallas. Viimastel aastatel on avaliku elu tegelaste hulgas olnud päris palju äkksurmasid ja nende ennetamiseks peaks vanuses 50+ olema tervisekontroll kohustuslik igal aastal.
Mis on Spordinädala suurem sõnum?
Püsige aktiivsed kogu aasta vältel, kuid avastage uusi liikumisvorme Spordinädalal!
