DOHA PÄEVIK | See kõik on piinlikult häbiväärne
Dohas oma karjääri neljanda 100 m jooksu MM-kulla võitnud Shelly-Ann Fraser-Pryce, pisipoeg Zyon süles, teeb staadionil auringi. Teda tervitavad vaid sadakond staadionile jäänud tõelist fänni.
Alles eelmises MM-blogis kirjutasin ma sellest, et maailma spordi üks tähtsamaid võistlusi ei huvita Dohas suurt kedagi. Kuid sellest tuleb kirjutada veelkord. Doha MM on minu ajakirjaniku karjääris kümnes, ent midagi sellist pole ma kunagi varem näinud.
MMi esimese poole kõige olulisem sündmus toimub alati laupäeva õhtul. Just siis mängitakse välja maailma kiireima mehe tiitel ning tavaliselt on sellel õhtul staadion väljamüüdud. See on maailma spordi suur hetk. Kõik saab selgeks pisut vähem kui kümne sekundiga ning võitja nimi paisatakse maailma meedias esiuudisena laiali. See on hetk, mida miljonid inimesed ootavad hinge kinni pidades.
Dohas pole see nii. Laupäeva õhtu. Samal ajal kui üle maailma on inimesed naelutatud telerite ja raadioaparaatide ette, haigutab staadionil tühjus. Stardile eelnev vägev valgusshow, pinget kruvivad muusikahelid, maksimaalselt keskendunud sportlased... Tribüünidel saavad sellest osa vaid mõnituhat inimest. Mõistus tõrgub seda uskumast. Kas ka Usain Bolt - kui ta karjäär veel jätkuks - peaks samuti leppima sellisel staadionil jooksmisega?
Pühapäeva õhtu. Nagu ikka MMil, selgub maailma kiireim naine päev hiljem. Pinget on omajagu, kullasoosikuid on rohkem kui üks. Kordub vägev tulede mäng, muusika, keskendunud naised, kellede siht on üks: läbida staadionisirge kõikidest kõige kiiremini. Tribüünidel on aga veelgi vähem inimesi. Tegemist oleks nagu Valga maakonna meistrivõistlustega.
Ajalugu. Jamaikalanna Shelly-Ann Fraser-Pryce teeb puhta töö. Aeg on võimas: 10.71. Berliin 2009, Moskva 2013, Peking 2015 ja nüüd Doha 2019. Neli 100 m jooksu MM-kulda. Lisaks ka samalt distantsilt kaks olümpiavõitu. Kuid mitte kunagi varem pole ta pidanud oma võimast emotsiooni ilmutama tühjal staadionil, tegema auringi tühjade tribüünide ees, lehvitades vaid üksikutele fännidele, kes on sellesse riiki kohale sõitnud. Spordituristid on ka ainsad, kes teavad, mida see kõik tähendab.
Doha kuld on Fraser-Pryce jaoks eriline. Kaks suve tagasi jättis ta MMi vahele ja sünnitas poja, kelle nimeks sai Zyon. Nüüd on ta tagasi, pisipoeg süles, võitjana. Hinges ilmselgelt ülimalt õnnelikuna, hetke nautides ka tavapärase tähelepanu puudumiseta.
