Seda, et USA pole tänavuse MMi suurim kullasoosik, räägiti juba enne MMi ning sarnased arvamused ei kadunud ka suurturniiri käigus. Ameeriklaste haavatavusest andis märku kontrollkohtumises saadud kaotus Austraaliale, veelgi rohkem aga alagrupiturniiril ime läbi saadud lisaaja võit Türgi üle.

USA tuli MMile meeskonnaga, milles polnud ühtegi superstaari, kuid tuleb tunnistada, et samas pole tegemist ka suvaliste marginaalsete mängumeestega. Enamus neist mahuks kõhklematult ükskõik millise MMil mängiva riigi koondisse ja oleks seal tegija. Tegemist on ju ikkagi NBAs korralikul tasemel mängivate meestega. Kuid midagi oli selles koosluses siiski puudu - kogenud liider, kellel peale saaks kogu meeskond toetuda ning kelle ümber kogu tiim mänguliselt ehitada.

Tuleb välja, et isegi USA mängijate kaev pole päris põhjatu. MMil mängis hinnanguliselt nende kolmas või neljas koosseis ning need on mehed, kelle tase on sarnane teiste riikide koondislastele. Nad pole tugevamatest vastastest peajagu üle, nagu USA parimad.

Tänavuse suve üks märksõnu oligi USA korvpallikoondise loobujad. Neid oli palju: LeBron James mattis MMil osalemise mõtte maha juba aprillis, varakult teatasid sellest, et MMi ei sobi nende tänavusuvistesse plaanidesse ka superstaarid Stephen Curry, Kevin Durant, Kyrie Irving, lisaks veel mõned väiksemad tähed. Mullu NBA väärtuslikumaks mängijaks valitud James Harden, otsustas loobuda juuli teises pooles. Veidi enne seda oli sarnase sõnumiga esinenud Anthony Davis, pärast Hardeni loobumist teatasid eemalejäämisest ka näiteks Damian Lillard ja DeMar DeRozan.

Vaatamata kõigele oli USA veerandfinaalis Prantsusmaa vastu pigem soosik. Läks aga teisiti. Prantsusmaa mängib poolfinaalis ning USA 5.-8. koha mängus teise langenud suursoosiku Serbiaga.

Vale oleks juhtunus süüdistada neid 12 meest, kes lõpuks USA eest MMile sõitsid. Õigus on nende peatreeneril, legendide legendil, Gregg Popovichil, kes ütles, et on nende meeste üle uhke. Need on mängijad, kes võtsid kätte ja tulid esindama oma riiki. Nad ei peljanud sattuda enda jaoks täiesti uude olukorda. Tegemist on ju seltskonnaga, kes pole kunagi varem koos mänginud. Teiste riikide koondised on aga aastate jooksul tiitlivõistlustel ikka ja jälle kokku saanud.

Maailma korvpalli mõistes oli USA kaotus hea. Kui isegi tugevuselt kolmas või neljas koosseis oleks tulnud maailmameistriks, jäänuks ülejäänud riikide korvpall väga narri seisu. See polnuks lihtsalt tõsiseltvõetav. Nüüd sai aga USA signaali, et MMi või olümpia, on nii kõva tasemega turniirid, kus võitmiseks peab olema kohal oma parmas rivistuses.

Mis saaks meil kõigil selle vatsu olla, kui USA tuleks alati välja oma superstaaridest kubiseva koondisega.