KOGU TÕDE MÄNGUST | Holland võttis klassiga oma. Eesti üritas, uuendades üht positiivset ja üht negatiivset rekordit
Eesti jalgpallikoondis jätkas EM-valiksarja veel ühe kaotusega - kui varasemalt oleme kodus Hollandile kõvasti hambaid näidanud, siis täna piirdus vastupanu avapoolajaga.
VÕTMEMOMENT | Hollandi teine värav. Kui avapoolaja järel oli seis meie poolt vaadates veel mõneti lootustandev ning võis loota, et ehk-äkki-võib-olla peame kaitses vastu ning suudame mõne rünnaku realiseerida ning intriigi luua, siis Ryan Babeli teine värav 48. minutil oli neid lootusi arvestades Eesti jaoks paras külm dušš. Memphis Depay mõnusalt terav tsenderdus paremalt äärelt leidis täpselt Babeli, kes oli Joonas Tamme ennetades ennast vabaks jooksnud ning sai nahkkera peaga segamatult väravasse lüüa.
MÄNGU STAAR | Kui kaks väravat, siis kaks väravat. Ryan Babel, mees, kes lõi küll kümme ja isegi enam aastat tagasi Liverpoolis mitu olulist väravat, langes suurklubist lahkumise järel Euroopa jalgpalli mõistes pisut unustuste hõlma, on tänases uudses Hollandi koondises justkui eelmise põlvkonna saadikuks. Vanust ei ole noorelt esile kerkinud Babelil küll palju - 32 -, ent kasvõi tema koondisekarjääri sisse on jäänud lausa kuueaastane paus, kui Türgis ja Araabia Ühendemiraatides mänginuna ta rahvusmeeskonna ridadesse ei mahtunud. Nüüd on ta juba kolmandat aastat aga tagasi ning mõneti üllatuslikult isegi päris kindel põhimees - kahe tabamusega näitas ta ka hästi ära, miks see nii on.
MUST LAMMAS | Pole midagi teha - Joonas Tamme mängud Eesti koondise keskkaitsjana ei ole üldiselt õnnestunud olnud. Erandiks ei olnud ka seekordne kohtumine: Hollandi esimesed kaks väravat tulid just nimelt suuremal või vähemal määral just Tamme pealt. Esimese tabamuse puhul jättis ta tsenderduse juures millegipärast olukorra lõpuni mängimata, ei sirutanud jalga välja ning Babel toksas palli võrku; teise värava puhul hakkas ta aga tsenderduse ajal Ragnar Klavani kaetavale mängijale peale liikuma, jättes Babeli väravaesisele ihuüksi. Tagatipuks ka kollane kaart, mis jätab ta kohtumisest Valgevenega mängukeelu tõttu kõrvale.
Palliga mängus on Tamm jätkuvalt Eesti keskkaitsjatest üks paremaid, kuid koondisemängud kipuvad ka selles vallas tema puudujäägid tihtipeale luubi alla panema.
MIKS LÄKS NII? | Võiks öelda lihtsalt ühe sõna: klassivahe. See oleks aga liiga lihtne. Kes oli kohapeal, võis lähedalt näha, kui kiired, mõtestatud ja täpsed olid kõik hollandlaste teod platsil. Eriti hästi tuli see välja olukordades, kus mõni Eesti koondislane sai näiteks keskväljal palli: mõtlemiseks ei olnud enam aega, kohe tuli tegutseda, sest vastasel korral võttis mõni oranž särk palli lihtsalt ära. Just seesama mõttekiirus ongi jalgpalli (ja ka paljude teiste sportmängude) juures see, mis eristab absoluutseid maailma tippe tavalistest proffidest. Mängu tuleb näha justkui vähemalt kaks-kolm käiku ette: kui alles sel hetkel, kui palli saad, hakkad mõtlema, mida sellega ette võtta, oled juba hiljaks jäänud.
Eriti hästi paistis sellega silma suvel FC Barcelonasse siirdunud 22-aastane keskväljamees Frenkie de Jong, kelle õigeaegsed sööstud, täpsed kaaslaste leidmised ja üleüldine suurepärane kohavalik on midagi, mida tuleks noortel jalgpalluritel vaadata, jälgida ja õppida.
Hea oli näha aga seda, et vähemalt väliselt ei tundunud seekord, et Eestil oleks midagi vähese tahtmise või motivatsiooni taha jäänud - mängu lõpus küll arusaadavalt väsiti, kuid võideldi siiski lõpuni. Sama saab öelda ka fännitribüüni kohta.
KUIDAS EDASI? | Koondistejalgpallis on sügis tihe aeg ning meeskonnad on taas võistlustules juba kuu aja pärast: Eesti sõidab 10. oktoobril külla Valgevenele, Holland kohtub samal ajal kodus üliolulises mängus Põhja-Iirimaaga. Arvestades seda, et Eestil seisavad lisaks Valgevenele ees veel ka mängud Saksamaaga (kodus) ja Hollandiga (võõrsil), siis võib karta, et matš Valgevenega on meie viimaseks heaks võimaluseks selles valiksarjas üldse mõni punkt kirja saada.
KILD | A. Le Coq Arenale mängu vaatama tulnud 11 006 pealtvaatajat tähistab küll Eesti koondise kodumängude rekordit A. Le Coq Arenal, lüües üle 2011. aastal legendaarse EM-valiksarja play-off kohtumise Iirimaa vastu (10 811), ent enam kui 81 aastat kestnud Eesti koondise kodumängude rekord jääb veel püsima. See pärineb aastast 1938, kui Kadrioru staadionil käis Balti turniiri otsustavat kohtumist Lätiga vaatamas üle 12 000 inimese. Kui toona moodustasid publikust umbes kuuendiku lätlased, siis seekord oli Hollandi sektor märgatavalt väiksem.
Tavapärasest märksa suurem publikuhulk väljendus hästi ka atmosfääris, mis oli kas või Valgevene kohtumisegagi võrreldes mitu kraadi mõnusam. Kui igal koondisemängul ka selline fännitribüün oleks, võiksime ka koduplatsil paremaid tulemusi oodata. Need asjad on omavahel seotud, tegelikult ka - kuigi valus tõde on see, et Eesti kaks suurimat kaotust A. Le Coq Arenal on tulnud just nendest kahes mängus, kus Lillekülas on olnud kõige rohkem publikut - nii Hollandile kui Iirimaale kaotasime ju 0:4...
