15 aastat liikusid Nelis-Naukas ja Katrina Lehis, õpetaja ja õpilane, paarisrakendina. Selle aja sisse mahtusid vehklemistrenni tulnud väikse tüdruku esimesed torked, esimesed võidud, valusad kaotused, tuhanded treeningutunnid, lugematud reisid, võistlemisõiguse eest võitlemine ja kõige krooniks Euroopa meistritiitel.

Sellisel teekonnal põimub inimeste elu, treeneri jaoks muutub õpilane justkui oma lapseks. Ta näeb vaimusilmas, et nii minnakse lõpuni, kuni kõik eesmärgid on täidetud. Selle nimel on ju kõik need aastad tööd tehtud, paljutki ohverdatud. Ilus oleks koos noppida ka kõik magusaimad viljad.

Siin tekibki treeneri jaoks probleem. Väga harva läheb nii, et sportlane püsib alates noorteklassist kuni karjääri suurimate võitude ja erruminekuni ühe treeneri juures. Tõsi, Eesti spordis on seda juhtunud – kuulsaim näide on kogu karjääri oma isa juhendamisel tegutsenud kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi –, kuid need on vaid üksikud erandid. Näiteks Mati Alaver ja Andrus Veerpalu tundusid olevat eluaegne tandem, kuid tegelikult polnud Veerpalul noorteklassis Alaveriga vähimatki pistmist.

Sportlased on noored inimesed, nende jaoks on kergem aastaid kestnud rutiinist lahti lasta. Kaua sa ikka ühe inimese sundimist talud, seda enam, kui treener pole ka lihtsama iseloomuga persoon ning seljataga on pettumust tekitanud hooaeg. Hing ihkab proovida midagi uut, sest kui ei proovi, ei saagi teada, kas midagi muuta on õige või vale.

See on treeneri karm saatus. Sa võid mõtelda ja unistada, kuid vägisi ei saa kedagi enda küljes hoida. Lahkuminek tekitab kibestumist, valusat pettumust. Juhtunuga on raske leppida. Kuid individuaalsel spordialal otsustab lõpuks ikkagi sportlane, kellega ta tahab koos töötada. Nii lihtsalt on.

Ühte või teist poolt hukka mõista oleks ennatlik. Praegu ei tea veel keegi, kas muutus on õige või vale.