Viis kaotust turniiritabelis ei anna õiget pilti sellest, mis võrkpalli EM-il debüteerinud Eesti naiskonnaga Ungaris tegelikult toimus. Seda elevust ja ootust, mis väljendus kas või sinimustvalgeks värvitud küüntes, pidi nägema kohapeal. Neid nägusid riietusruumis, kui kohtumiseni jäid loetud minutid.

Teooriatunnis ehk videokoosolekul võidi endast võimsamate vastu kokku seada küll ideaalne sõjaplaan, paraku pannakse spordis kõik paika ikka ja ainult praktikas. Oli kõike: läbipõlemist ja jämedaid eksimusi, aga ka hingestatud tagasitulekuid ja kohati väga ilusat võrkpalli. Sinikatest ja salakeelest rääkimata, nendest ei pääse.

Visalt võideldi iga punkti nimel ka siis, kui seis oli lootusetu ja võinuks vabalt valge rätiku ringi visata. Ning ükskõik mis ka ei juhtunud, olgu skoor milline tahes, alati said mängijad tribüünile vaadates kinnitust - me ei ole siin ükski. Me läheme paljudele korda. Lahkume siit naeratades, lausus kapten Julija Mõnnakmäe.