Eino Niineste – Kohtla-Järve maadluskoolkonna looja

Kes otsib Eesti maadluspealinna, leiab selle Kohtla-Järvelt, sest just siin elas ning töötas maadlustreener Eino Niineste.

„Eino Niineste ja Endel Nelis – nad olid kaks ühesugust inimest. Üks pani siin Kohtla-Järvel käima maadlus- ja teine Haapsalus vehklemistreeningud,” lausub kuuekordne Eesti maadlusmeister, hallipäine Ilmar Taluste põlevkivilinna vana spordihoone kolmanda korruse kontoris kohvi kõrvale. Ta on olnud varalahkunud Niineste õpilane, kolleeg ja ülemus.

Niineste saabumine Kohtla-Järvele oleks maha kirjutatud otsekui sotsialistliku realismi žanriõpikust. Demobiliseeritud punaväelane valib auväärt kaevurikutse tärkavas tööstuslinnas, kuid leiab oma tõelise kutsumuse hoopis laste ja noorte spordikoolis maadlustreenrina. Ning seda kõike jälgib isalikult muheledes pealt seltsimees Stalin isiklikult, rõõmus nagu lastesaate „Teletupsud” päike.

„Nad olid mõlemad ka poliitiliselt kahtlased,” rikub Taluste idülli ning täpsustab: „Nelis tuli Leningradist, et varjata end Haapsalus. Kohtla-Järve oli niisugune kant, kuhu osa inimesi saadeti – nagu Eesti Siber sellal –, aga mõned tulid ise, et tähelepanu alt ära saada. Niineste tuli siia Käva kaevandusse tööle. Et saaks rahulikult elada.”

Niineste ei tahtnud tähelepanu, sest oli hilisteismelisena kodutalust sõtta kistuna topitud saksa välihalli vormikuube. Ka polnud talle tarvis, et küsitaks Kohtla-Järve asemel päris Siberisse saadetud isa elukäigu kohta. Punaväe ehituspataljonigi oli ta vormistatud otse sõjavangist ning saadetud siis salajast Sillamäed ehitama. Parem rügada vaikselt nohisedes kirka ja labidaga maa all, kus keegi õieti ei näe ei sind ega su kuulsusrikast minevikku. Temasuguseid oli põlevkivilinnas tollal teisigi, näiteks kooliõpetajana töötanud hilisem telelegend Valdo Pant.

Kuigi mineviku varjud jäid noort kaevurit ja hilisemat treenerit elu lõpuni saatma, võttis tema olevik ootamatu pöörde. Sealsamas Kävas ühte barakki rajatud spordisaalis maadlustrenni teinud töölisnoored märkasid, et ühel nende seast – nimelt Niinestel – tuleb teiste juhendamine välja üle keskmise hästi. Märksa paremini kui maadlemine.

Kellel oli sel 1952. aastal ametisse inimest vaja, kes teadis ja soovitas keda, kes jättis kellelt küsimata mõned küsimused, kes nägi selles millist võimalust, see on kadunud ajaloo hämarusse, kuid peagi sai kahtlase elukäiguga kaevurist Kohtla-Järve laste- ja noorte spordikooli maadlustreener.

Õigupoolest oli kõige rohkem kooli moodi asutuse nimi. Sporti tehti seal, kus parajasti sai. Säärastes tingimustes, nagu parajasti võimalik. Käva raudteeülesõidu juures olid toona mõned barakid ning neist ühes oli suur ruum, kus treenisid nii maadlejad, tõstjad kui ka suusatajad.

Ühel päeval jõudis sinna barakki trenni ka teismeline Ilmar Taluste: „Sinna kutsuti meid tehnikumist. Käisin raadioringis, võib-olla minust oleks saanud raadiotehnik. Jätsin paljud teised huvid kõrvale ja läksin maadlema. Meie grupist läks päris palju poisse ja mina siis ka.”

Huviliste hulgaga toime tulemiseks pani Niineste päris algajad piki mati serva rivvi omavahel võtteid harjutama. Taluste mäletab: „Igavene tolmune matt oli. Üks matt, palju maadlejaid, ruumi ei jätkunud. Siis Niineste pani mati ääre peale võtteid harjutama. Käsivart ja nupuheidet. Ega põranda peal ei saa muidugi lõpuni heidet teha, pidid lihtsalt neid liigutusi tegema, küll see oli tüütu. Kuidagi ei tahtnud õppida, aga kui treener käsib, siis pead tegema. Algõpetuse seisukohalt oli Niineste õpetus väga sobilik.”

Maadlustrikoode ja saabaste asemel kandsid trennipoisid lühikesi spordirõivaid ning võimlemissusse: „Maadlussaapaid oli väga vähestel. Põhiliselt olid sussid ja tennised, õigeid ketsegi polnud sel ajal saada. Kui ketsid tulid, siis oli vabamaadluses probleem: talla servad ei tohtinud olla teravad, tegid haiget. Trikood olid ainult klassiga maadlejatel. Trikoosid ja saapaid hangiti.”

Kuid eriti kehvad olid lood pesemisega. „Pesemisvõimalused absoluuselt puudusid. Suu lõputamiseks oli metallist batšokk, mis oli muidu mõeldud seinale riputamiseks, aga see oli tabureti peal, kraan küljes, kruus oli kõrval. Seal said siis suud loputada ja ämbrisse sülitada,” meenutab Taluste ning jätkab: „Aga pesta oli vaja ja matt oli tolmune. Mati kate oli pehmest kangast ja matt ise oli ka päris pehme. Nii pehmeid matte tänapäeval enam ei tehta. See oli higine ja tolmune.”

Õnneks leidis Taluste probleemile sportliku lahenduse: „Mul on kummist mantel, mida nimetati plekkmantliks, vöö käis peal ja sonimüts oli mul ka peas. Ja niiviisi käidi, see oli moodne sel ajal. Kui trenni sõitsime bussiga või läksime jalgsi, siis pärast trenni panin selle mantli selga ja tulin Kävast üle põldude joostes tagasi. Tegin nagu teise trenni otsa, kolm kilomeetrit. Elasin tehnikumis õppimise ajal kaks esimest aastat täditütre juures Nõukogude tänaval. Aga temal oli korteris soe vesi ja vannituba ning kui ma trennist higisena tulin, sain kohe ära pesta.”

Jutujätkuks olgu öeldud, et Tallinnas läks August Englas maadlustrenni just seepärast, et erinevalt sõjaväeosa külma veega kraanikaussidest ning igal teisel nädalal saunas käimisest oli spordisaalis trennijärgseks kasutamiseks soe dušš.

Kohtla-Järve noored maadlejad hakkasid aga olude kiuste võistlema järjest paremini

„Ta oli väga tõsise suhtumisega. Kui ta midagi ette võttis, siis kindla meele ja tõsise suhtumisega ja püüdis oma asja lõpuni läbi viia ja kui keegi veel oli läbiviija ja püüdis viilida, siis ega ta selle peale hästi ei vaadanud,” meenutab Taluste treener Niinestet kolleegi ning spordijuhina. Trennipoisist kuuekordsest Eesti meistrist sai samuti treener ja spordikooli direktor.

Niineste ise pandi spordikooli direktori ametipostile kohakaasluse põhimõttel 1956. aastal. Stalinistlik kesklinn oli juba valmis, nagu ka kultuuripalee, millest üle tee hakkas samal aastal kerkima kauaoodatud Kohtla-Järve spordihoone. Kui maja 1963. aastal valmis, jätkas Niineste uuesti täiskohaga treenerina.

See tähendas ka õpilaste juhendamist võistlustel. „Minu meelest maadlusmatil ja võistluste ajal oli Eino Niineste väga hea treener,” hindab Taluste ning täpsustab: „Ta oskas juhendatavale maadlejale maadluse vaheajal matinurgal enesekindlust sisendada. Ta oli enesekindel ja kui ta sportlasega treenerina tööd tegi, teadis ta, mis on selle sportlase paremad küljed ja mis on tema võimed. Matši ajal suutis ta mõelda ja otsustada, kas sama taktikaga edasi minna või seda muuta. Ta oskas matši ajal taktikat vahetada.”

Kuid selleks, et matše toimuks, tuleb ka võistlusi korraldada. Taluste meenutab, et Kohtla-Järvel püüti teha võistlusest eriline sündmus. „Ta püüdis juba sel ajal organiseerida võistlusi kui erilise tähtsusega üritusi. Siin on Niineste kutsel võistluste aukülalisena käinud Kristjan Palusalu ja Edgar Puusepp.”

Taluste lisab: „Mind juhendas ta võistlustel väga harva, sest mina läksin vabamaadluse peale üle ja koondvõistkonnas oli minu treener Boriss Meos. Arvo Mõtusega koos tegime trenni.” Ja nii nad tandemina tegutsesidki: Kreeka-Rooma maadluse treener Niineste ja vabamaadluse treener Taluste, kuid mitte ainult tema: „Niineste hea omadus oli veel see, et ta oskas kasvatada noori nii, et paljudest nendest tulid treenerid: Eino Luud, Ants Aasmäe, Jüri Jalak ja ennastki võin nende hulka lugeda.”

Kuna maadluhuvilisi jätkus rohkem kui ühele treenerile, tuli see omadus kasuks: „Eino Luud oli Niinestele suureks abiks, nende koostöö klappis väga hästi. Tema oli ka algõpetuse koha pealt väga kõva treener. Lastele on just algõpetus väga oluline ja see, kuidas sa suudad selle ala neile meeldima panna, kuidas õpetad õigeid liigutusi, võtteid, liikumist ja taktikalisi küsimusi. Kui algajatega tegi trenni Luud, siis need, kes juba paremad olid, läksid Niineste edasijõudnute gruppi harjutama. Nad viidi nii-öelda kõrgemale tasemele.”

Numbrid näitavad, et maadlusbuum hakkas põlevkivilinnastu koolinoorte seas pihta 1963. aastal, pärast uue spordihoone valmimist. Saali tuli siin jagada poksijatega. Kuid käima tõmmati terve süsteem: trennid, laagrid, võistlused. Taluste meenutab, et võistkondade kokkupanek käis vastavalt vajadustele ning võimalustele, mõne kaaluklassi poisse oli lihtsalt rohkem. Kusjuures mõni poiss maadles Eesti tasemel võistlustel paremini kui oma linna arvestuses. Kindel oli üks: Kohtla-Järve läks sisuliselt alati medalitekogu täiendama.

„Kui moodustati Kohtla-Järve raskejõustikukool, siis tahtsime maadluse kandepinda laiendada ja viisime koolidesse matte,” meenutab Taluste laienemisperioodi ning selle ühte edulugu. „Kiviõli kooli ka. Sel ajal oli Kiviõli meil maadlusest täiesti puutumata. Kelle idee see oli, ei oska öelda, aga Eino Luud oli nõus Kiviõlisse minema. Leidsime talle sinna elamispinna ja ta hakkas Kiviõli koolis poistele maadlust õpetama. Maadlus sai seal nii populaarseks, et viisime paar aastat Kiviõli koolis maadluse meistrivõistluseid läbi.”

Ja kuigi muidu oli rahvusküsimus noortevahelises suhtluses oluline, siis maadlejad olid kõik omad poisid, kes väljas oma linna au eest. Nii Eesti, NSVL-i kui rahvusvahelisel tasemel.

Taluste meenutab, et Niineste enese- ja järjekindlus ilmutas end ka spordiasjade ajamisel. Neist kõige kauem võttis aega päris oma maadlussaali saamine. Kuna spordihoone oli ikkagi kitsavõitu, oli vaja paremaid tingimusi. Kui 1973. aastal ehitati sinna kõrvale ujula, nägi projekt kahe maja vahele ette ühekorruselist galeriid. „Tollane direktor oli lauatennisefanaatik. Tema pakkus, et teeme selle koridori laiema ja teise korruse ehitame peale pingpongisaaliks. Direktor tegi ettepaneku ja oldigi nõus. Ja korraga tuli Eino Niineste.

Ühesõnaga – meil oli poksijatega jama, et maadlejad ei mahu matile ja poksijad pandi ajutiselt korvpallisaali trenni. Aga korvpallisaalis pidid poksijad kogu aeg kotte üles riputama ja maha võtma, nii oli ebamugav treenida. Siis hakkasid poksijad protestima. Lõpuks, et olukorda lahendada, tuli Niineste välja ettepanekuga, et teeme selle vahekäigu laiema ja saame maadlusmatid sinna maha panna. See oli tema idee. Siis oldi sellega ka nõus. Pingpongilauad viidi fuajeesse.

Ja hakatigi teisele korrusele maadlussaali ehitama. Linnas aga otsisid maletajad mängimiseks ruumi. Ning siis tuli täitevkomiteest ettepanek, et ülevalpool ju ruumi on, ehitage see galerii kolmekorruseliseks.”

Uues maadlussaalis toimus esimene trenn 1983. aasta novembris. Eino Niineste seda ei andnud. Tema süda seiskus sama aasta 22. juunil sealsamas spordihoones poole trenni andmise pealt.

Rääkides Niineste töö ning Kohtla-Järve koolkonna mõjust, on Taluste seisukoht põhjendatult järgmine: „Eino Niineste pani seitsekümmend aastat tagasi Kohtla-Järvel maadlustegevuse käima ja see on levinud üle Eesti.”

Ta asub loetlema: „Maadluskohtunikke veab juba palju aastaid meie spordikooli lõpetaja Vello Aava. Eesti Maadlusliidu president Jaanus Paeväli on ka meie lõpetaja. Maadlusveteranide liidu juhataja Hants Hint, Kadrinas maadlustrennid käima pannud Valeri Borman. Sinna kutsuti ka meie lõpetaja Jüri Sikkut. Peale selle veel Tõnu Sikkut. Tartus tegutseb ka Helmut Septer, kes töötab küll arstina, aga kõik maadlejad käivad tema juures, kui on seljaga hädas. Andres Septer, ENSV-aegne riiklik treener, Ain Niineste – samuti riiklik treener. Eino Niineste ise oli pikka aega Eesti koolinoorte koondvõistkonna treener ja sai teenelise treeneri aunimetuse. Ants Aasmäe oli pikalt Kohtla-Järve noortetreener ja Kalevi koondvõistkonna treener. Eesti parimaid noortetreenereid Eino Luud. Jüri Jalak – mitmekordne Eesti meister. Tema õpilased Valeri Vaht, Dobrotin, Sokunov, kõik Eesti paremikku kuulunud. Niineste maha pandud maadlusseeme on idanenud üle maa.”

Teinekord ilmuvad kunagised maadluspoisid välja ootamatutes olukordades. „Kusagil viis-kuus aastat tagasi valiti Eesti spordiseltsi Kalev uueks presidendiks kindral Meelis Kiili, Eesti kaitseliidu nüüdseks endine ülem. Kuna ta enda tutvustuseks ütles, et on kuigi palju maadlusega tegelenud, küsisin pärast valimisi kohvilaua taga, et kus ta sellega tegeles ning kes tema treener oli. Ta vastas, et maadles Kiviõlis ja tema treener oli Eino Luud. Ütlesin talle siis, et kuule, paari nädala pärast on Järvel võistlused, tule uue Kalevi presidendina avamisele ja tema tuligi,” meenutab Taluste ühte taolist seika.

Enda õpilastest toob Taluste Kiili kõrval esile teise tähtsa mehe: „Riho Terras, kaitsejõudude ülem, tegeles maadlusega siin minu grupis. Võib öelda, et meie Kohtla-Järve raskejõustikukool on kindraleid kasvatanud.”

Eino Niineste – Kohtla-Järve maadluskoolkonna looja

13.12.1926 Vohnja – 22.06.1983 Kohtla-Järve

Lõpetas 1964. aastal Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
Töötas 1951. aastast kaevurina, oli aastatel 1952–56 Kohtla-Järve LNSK maadlustreener ja aastatel 1956–63 direktor, aastatel 1963–76 Kohtla-Järve LNSK ja aastatel 1976–83 KSMK maadlustreener.
Oli ENSV Maadlusföderatsiooni presiidiumi mitme koosseisu liige, Eesti, Kalevi ja Nooruse koondise vanemtreener ja treener. Tegutsenud kohtunikuna (1970 ülel kat).
ENSV teeneline treener (1970) ja Kalevi auliige (1964).

Wikipedia

Avo Talpas – Kohtla-Järve parim maadleja

28. juuni 1946 Jõhvi – 27. november 1979 Kohtla-Järve

Lõpetas aastal 1963 kutsekooli nr 3 ja aastal 1967 Tallinna merekooli.
Hakkas maadlema 1958. aastal Kohtla-Järve LNSK-s, teda juhendasid Eino Luud ja Eino Niineste. Harrastas ka meremitmevõistlust. Tuli 1978. aastal Kreeka-Rooma maadluses keskkaalus (kuni 82 kg) NL-i meistriks, võitis meistrivõistlustel 1973. aastal hõbeda ja 1977. aastal pronksi. 1964. aasta NL-i noortemeistrivõistluste pronks. Seitsmekordne Eesti meister (1970–73, 1976–77 ja 1979). Võitis 1971. aastal Moskvas rahvusvahelisel turniiril, 1978. aastal İstanbulis Balkani karika võistlustel ja 1979. aastal Budapestis rahvusvahelisel turniiril esikoha. Suurmeister Kreeka-Rooma maadluses (1978). Töötas aastatel 1969–76 Kohtla-Järve LNSK-s maadlustreenerina. Aastatel 1976–79 oli NL-i koondise stipendiaat. Aastast 1981 korraldatakse Kohtla-Järvel tema mälestusvõistlust.

Wikipedia