Valitsuse plaan: dopingukuritegude avastamiseks saab Eestis kasutama hakata jälitustegevust ja pealtkuulamist
Eesti valitsus pooldab muudatust, millega antakse uurimisorganitele dopingukuritegude avastamiseks jälitustegevuse õigus. Justiitsminister Raivo Aeg ütles Delfile, et muudatuse ajendiks on viimase aja dopinguskandaalid, sealhulgas Seefeldi põhja suusaalade MM-il juhtunu, kus veredopingu kasutamisega jäid vahele Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu.
Raivo Aeg, kui palju on nüüdne muudatus laiendatud jälitustegevuseks seotud Seefeldi juhtumiga?
Eks siin järjest ja järjest tuleb erinevaid fakte ja asjaolusid päevavalgele, alles hiljuti oli saime lugeda ka uudist, kus tohutusuures koguses on avastatud dopingut ja seda konfiskeeritud, koostöös Europoliga ja dopinguagentuuriga. Et see küsimus ei ole sugugi pelgalt spordiringkondades omavahel arutamiseks, et spordipuhkust tagada, see on muutunud täieti poliitiliseks küsimuseks. Ja sellest johtuvalt kas seal direktiivis see ka väljendus, või see nö osundus, et ka sellise nö. Ta on muutunud selles mõttes osaks organiseeritud kuritegevusest, eks. Et kriminaalmenetlust ikkagi kasutatakse kuritegevuse vastaseks võitluseks, ja kuna organiseeritud kuritegevus on sinna sisse eelduslikult läinud, siis tuleb ka anda võimalus selle kuritegevuse liigiga võidelda. Kõige efektiivsem sellise väga peidetud ja peitkuritegudega võitlemiseks on vaieldamatult jälitustegevus.
Selgitage täpselt selle muudatuse sisu ka ära – põhimõtteliselt muudatusega antakse luba milleks?
Kasutada jälitustegevust nö dopingukuritegude avastamiseks.
Seni seda pole olnud?
Minu teada seda seni pole olnud. See on nüüd lisanduv muudatus. Olgem ausad – ega see doping on viimastel aastatel tõusnud väga oluliselt päevakorda, et varasemalt on ta olnud ikkagi pigem selline küsimus, et kas sport peab olema puhas. Diskussioonid on olnud, et spordi puhtus – kas peab olema, ei pea? Aga noh niivõrd teravalt päevakorda, nagu ta tänaseks on sattunud, seda varasemalt ei ole olnud, ja kuna ta on nö riikidele oluline küsimus, siis ka vastavad võimalused siis menetlusasutustele.
Ehk siis varasemalt sai põhimõtteliselt dopingukuritegusid tuvastada läbi antidopingu, läbi juhuse?
Jah. Siin on ju väga palju meedia kaasa aidanud sellele samale dopinguskandaalide avastamisele ja antidopinguagentuur läbi nende erinevate dopinguproovide. Aga see, et ta oleks muutunud nagu – just eeskätt ma pean silmas nüüd see viimane uudis, kus oli Europol kootöös dopinguagentuuriga – jõudis jälgedele tohutule kolossaalsele hulgale dopingule ja see ka konfiskeeriti. Et see on toonud ta väga selgelt sellele tasandile, kus võideldakse nagu väga tõsise kuriteoliigiga.
Kes peaks jälitustegevusega tegelema?
Vaadake, jälitustegevus on jälitustegevus, jälitustegevusel on oma kindlad meetodid, mis seal võimalik on. Need on seaduses väga selgelt loetletud – kõige suurem neist on isikute pealt kuulamine, nende korrespondentsi jälgimine. On ka leebemaid meetodeid, see on nagu jälitustegevuse meetmed. Kindlasti, kes selle kuriteo liigiga tegeleb, peab olema spetsiaalsed inimesed kes sellest asjast aru saavad. Me ei saa panna tänast majanduskuritegude menetlejat – homme hakkad dopingukuritegusid menetlema. Seal peavad olema inimesed, kes selles valdkonnas omavad kompetentsi, kes oskavad hinnata, kes oskavad ka informatsiooni selle kohta hankida. Aga et seda toetavat infot kätte saada, selleks on nüüd seesama jälitustegevus, jälitustegevuse meetmed, mida ta saab siis oma nö info hankimisel, tõendi hankimisel kasutada.
