Kelle jalajälg jääb sügavaim, kas Noole, Kanteri, Tamme või hoopis Kirdi?

Elame ilusal ajal: kui üks kergejõustiku maailmamees lõpetab, on järgmine juba varnast võtta.

Erki Nool tegi viimase võistluse 2005. aasta talvel, samal suvel teenis Gerd Kanter karjääri esimese medali. Kettaheitja viimasel tiitlivõistlusel mullu Berliinis pääses jällegi esimest korda poodiumile odaviskaja Magnus Kirt. Just tõrvalase 90-meetrised kaared sunnivad sukelduma rekordiraamatusse.

Mõõdetav tulemus on kergejõustiku õnn ja õnnetus. Kes suudab vaimustuda napilt kaheksameetriste õhulendudega täidetud kaugushüppevõistlusest, kui mäletab Carl Lewise ja Mike Powelli tulist duelli ja üheksa meetri ründamist Tokyo MM-il 1991. aastal? Samal ajal võimaldab tulemuspõhisus kõrvutada eri ajastute atleete. Resultaat jääb „edasi võistlema” ka siis, kui inimese sporditee on läbi. Ja see on äge!