Jalgpall vajab lambanahkses vestis muinasjutuvestja asemel uut ideegeneraatorit
Keegi kuskil kirjutas, et Eesti jalgpallil pole lootustki. On küll. Kui Läti, Island, Albaania ja Slovakkia jõuavad EM-finaalturniirile, miks ei peaks meie seda suutma. Küll aga ei usu ma, et koondise treenerite väljavahetamine midagi muudab. Probleemi juured peituvad sügavamal: noortesüsteem rõhub kvantiteedile, mitte kvaliteedile, rohkem tuleks tegeleda mängijatega individuaalselt. Koduse liiga tase, hoolimata optimistlikest loosungitest ja ETV reklaamklippidest, on masendav – UEFA edetabelis on Premium liiga 46. kohal, tagapool Luksemburgi ja Malta liigadest. Tugevates välisliigades kanda kinnitada reeglina ei suudeta. Ja mis peamine – pilt ja hääl ei lähe juba tükk aega kokku.
Muinasjutt võiduprotsendist
Kui hakata musta valgeks rääkima, kaob igasugune usutavus ja usk. Alaliidu president Pohlak kiitis ametist lahkunud Martin Reimi ja märkis, et ajalooliselt kõrge võiduprotsent näitab, et valitud suund on õige, ja osutab, milliseks on kasvanud ootused.
Ootused?! Hea Pohlak, palun küsi, mida tavaline vutisõber koondiselt ootab? Väga vähe. Et saaksime jagu linnriikidest, üllataksime teinekord Põhja-Iirimaa masti tiime ega saaks suurtelt hullemaid pakke kui 0 : 4. Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter pani endale karjääri eest hindeks nelja, Pohlak Reimile nelja miinuse või kolme plussi. Nii palju siis ootustest ja maksimalismist.
Veel kohatum on jutt võiduprotsendist. Jah, Reimi käe all võideti 36 mängust 13 (36,1%), aga sellise argumendiga vehkimine on pahatahtlik avalikkuse eksitamine. Pohlak võinuks siis need 13 võitu lahti seletada: kolm korda alistasime Gibraltari (FIFA edetabelis 198.), korra Antigua ja Barbuda (124.), Fiji (167.), Vanuatu (163.), Malta (181.), mõõnas vaevlevad naabrid Läti (137.) ja Leedu (132.) ning Küprose (93.) ja põhimeesteta Soome (56.).
Kui need võidud näitavad Pohlaku arvates midagi, on aeg amet maha panna. See rida võinuks olla pikemgi, paraku tuli Saint Kitts ja Nevise (133.) ja Uus-Kaledooniaga (155.) viiki leppida. Ainsad tegelikult märkimisväärsed võidud saadi sõprusmängus 3 : 0 Horvaatia (6.) ja Rahvuste liigas 1 : 0 Kreeka (52.) üle. Need olid tõesti tublid saavutused, ehkki horvaatidel puudus tookord tõsisem mängulust. Nii palju siis protsendist.
Koondise peatreener on kui professionaalne patukott. Kui üldsuse taluvuse lävi on ületatud, vahetatakse ta välja ja muinasjuttude vestmine jätkub. Mõneks ajaks rahu majas. Ent materjali eest ei vastuta peatreener.
Pohlaku sõnul jooksis senine treenerite tiim energiast tühjaks: „Iga treeneri periood, mil ta suudab võistkonda emotsionaalselt vedada, on limiteeritud.” Nõus. Aga sama kehtib ju ka juhi kohta.
Pohlak on jalgpalliliidu juhatuses 1993. aastast, 2003. aastal sai temast asepresident ja 2007. aastal president.
Sõna ja mõte ei ole vaba
Kindlasti on ta teinud ala ülesehitamisel suurt tööd, aga tundub, et tänaseks on vedurist saanud pidur. Kriitikat Pohlak ei salli, opositsiooni alaliidus pole. Oma arvamusega inimesed seal kaua vastu ei pea. Kolmel viimasel valimisel pole vastaskandidaati esitatud. Asjadest ei räägita õigete nimedega, see tähendaks kaudselt juhi kritiseerimist. Teravamad ajakirjanikud on ära blokeeritud.
Vaja on värskust, uusi ideid! Julgust seada konkreetseid eesmärke ja võtta vastutus, kui need ei täitu. Hullem veel – tundub, et vutijuhtidel on kadunud võime unistada. Mantrana korrutatakse, et ala tase on hirmus kõrge, enamat nõuda oleks patt. No kuidas peaks selles loitsus sirgunud jalgpalluril tekkima usk endasse ja millegi saavutamisse? Ise maalime seinale tonte.
Üha rohkem kuuleme, et tulemused polegi olulised, tähtis on hoopis ala üldine areng. Korralikku tööd on tõesti tehtud noorte mobiliseerimisel ja koondise pakendamisel (loe: turundamisel). Nüüd oleks tagumine aeg jätta väline, loobuda staadionite paisutamisest ja eksootilistest võidukatest reisidest ning asuda sisu kallale.
Eks näis, kummal jätkub lõpuks jaksu kauem – lambanahkses vestis Pohlakul või 2000. aastal Venemaa presidendiks saanud Vladimir Putinil.
