KOGU TÕDE MÄNGUST | Saksa rong sõitis Eestist kaheksa korda üle, sest sinisärgid polnud valmis võitlema
VÕTMEMOMENT | Meeskondade staadionile jõudmine? Avavile? Jõudude vahekord oli platsil sedavõrd hiiglaslik, et ühte päriselt võtmemomendiks olnud hetke on keeruline nimetada. Kõige paremini sobib siia kategooriasse ilmselt Marco Reusi 10. minuti avavärav, mis oli kui esimene leil kerisele, aga võtmemomendiks on seda selgelt palju nimetada, arvestades, milline oli kogu järgnev kohtumine. Väravaolukord võttis kogu Saksa ründemängu kenasti kokku: otsiti, katsetati, prooviti, kuni Eesti lõpuks lahti harutati. Reus jooksis keskkaitsjate vahelt suluseisu, aga keskväljalt tulnud sööt läks hoopis paremal äärel üksi olnud Thilo Kehrerile, kelle tsenderduse ajal Reus enam suluseisus polnud. Kaitsjad ei saanud ei söödule ega löögile jalga vahele ja esimene tabamus oligi olemas. Sõlm lahti harutatud, lõplikult.
MÄNGU STAAR | Leroy Sané. Sakslaste väga ühtlasest ning õlitatult töötavast Mannschaft-masinast on keeruline ja ehk isegi teiste suhtes pisut ebaaus kedagi personaalselt välja tuua, aga Manchester City ääreründaja kiirus, tehnilisus ja osavus oli Eesti kaitsjate jaoks pidevalt liiast. Kaks väga ilusasti lahendatud väravat võeti talt küll suluseisu tõttu ära, et lõpuks sai mees ka "legaalselt!" jala valgeks ning tegi eeltöö mitmele teisele tabamusele.
MUST LAMMAS | Eesti üldine meelestatus. Midagi pole teha - see meeskond ei läinud platsile ei võitma ega võitlema. Mitmed jalgpallurid ja endised vutimehed on öelnud, et sellise mängu eel tuleb olla vaat et rumalalt naiivne ja uskuda, et kõik on võimalik. Eesti mängijad olid sedapuhku liigsed realistid, kui tahta kuidagi viisakalt väljenduda.
MIKS LÄKS NII? | Kõige olulisem faktor on muidugi klassivahe, mis paistis väljakul silma igal sekundil. Eesti enesekindlus oli nullilähedane - kui välja arvata ehk Konstantin Vassiljev, kes aeg-ajalt midagi vähemalt palligagi üritas. Sinisärgid jäid olukordades aeglaseks, staatiliseks ja lihtsalt tuimalt hiljaks. Saksamaa näitas jalgpalli, mis oli kohe mitu taset meie omast kõrgemal.
Lisaks vähemalegi enesekindlusele puudus Eesti mängus totaalselt ka igasugune võitlustahe, vähemalt nii paistis välja. Vastastega käidi ümber liiga aupaklikult ja viisakalt. Seda võib olla veider välja öelda, aga oleks tahtnud rohkem näha seda, kuidas kahevõitlustesse minnakse jõuliselt ning tahetakse selle juures vastasele ka natuke haiget teha. Lahtised pallid langesid pea eranditult sakslaste saagiks. Martin Reim ütles küll enne mängu, et Eesti ei lähe väljakule kaotama, kuid see meeskond oli küll juba avavile eel kaotusega leppinud.
Sellise tappasaamise juures teha 90 minuti peale vaid viis viga... see näitab paraku suhtumist.
Kohtumine näitas ka Eestile väga hästi ära, kui väikesed on tõelises tippjalgpallis veamarginaalid. Iga vähegi karune puude, iga pisut pikaks või lühikeseks jäänud sööt oli sisuliselt automaatselt pallikaotus.
Saksamaa võitis laupäeval Valgevenet vaid 2:0, kuid nende press kirjutas mitmel pool pärast seda, et Barõssavis jäeti lahendamata šansid, mis Eesti vastu realiseeritakse, sest ollakse ennast soojaks mänginud. Täpselt nii ka läks.
KUIDAS EDASI? | Nagu ka suur klubijalgpall, lähevad Euroopa koondised nüüd suvepuhkusele ning naasevad platsile septembris, kui EM-valiksarjas peetakse järjekordsed mänguvoorud. Eesti saab septembri alguses pidada kaks kodumängu: 6. septembril võetakse vastu selles grupis meie peamiseks konkurendiks olev Valgevene, kolm päeva hiljem minnakse vastamisi Hollandiga.
KILD | Eesti koondisel oli enne mängu vähemalt teoorias võimalus tõusta mitteametlikuks maailmameistriks. Kõigi aegade esimesest jalgpallikoondiste mängust alguse saanud „tiitlivöö" (tiitlile tõusmiseks tuleb „väljakutsujal" tiitlihoidja alistada) läks Saksamaa kätte märtsis, kui nad Hollandi 3:2 alistasid. Tänane mäng oli küll ülikindlalt Saksamaa oma, kuid Eesti koondise jaoks oli tegu esimese korraga ajaloos, kui selline võimalus üldse tekkis.
