MATKAJUHILT HARRASTAJALE: Fred Viidul: matk õpetab orienteeruma ka iseendas!
Maikuus tähistati orienteerumiskuud, mida pakuvad Sinule orienteerumispäevakud?
Päevakud pakuvad mulle hea põhjuse kontorist välja metsa jooksma minna (olen istuva tööviisiga tegelane). Kui 1990. aastatel matkamisega algust sai tehtud, siis sai ikka enne jooksmas käidud, et matkarajal ennast hästi tunda. Kuidas kellele, aga jooksmine on minu meelest üsna igav ja üksluine tegevus - paraku ütlesid teadjamad, et ettevalmistuse mõttes saab jooksmist asendada ainult jooksmisega. Siis tekkiski vajadus jooksmine huvitavaks muutma ja siis leidsingi orienteerumise. Alguses jooksin niisama, pea laiali otsas, mööda metsa ja otsisin kaardile joonistatud punkte - jooksmine oli hulga huvitavam! Alles hiljem sain teada, et orienteerujad ei otsi punkte, vaid võtavad punkte ja märkasin, et need, kes vaikselt ja teadja näoga metsas jalutavad, kaart käes, jõuavad minust varem finišisse. Hakkas tekkima huvi, et kuidas nad seda teevad ja kas mina ka sellega hakkama saaks. Nii sai teadjamatelt nõu küsitud ja üritatud üha enam punkte võtta, mitte otsida.
Sina ja orienteerumine?
Päevakutele proovin ikka jõuda korra või kaks nädalas. Päevakute valik on Tallinna kandis praegu väga hea. Tööpäevadest ei ole minu teada ainult reedel järjepidevat päevakut kuskil lähedal, kõik muud päevad on kaetud. Nädalavahetustel on igasuguseid võistlusi ja muid üritusi, kus saab orienteeruda - seega leiab tegevust küll. Head lugemist leiad aadressilt: www.orienteerumine.ee. Päevakute kohta koondatakse kõik info aadressile http://paevakud.ee/. Tavaliselt on päevakutel mõeldud ka laste peale, kellel on oma väikesed rajad üles pandud ja lõpus pakutakse kommi - hea võimalus lapse nina nutiseadmest välja saada.
Kas matkade kontekstis on orienteerumisoskus oluline ja praktiline?
Organiseeritud matkadel osalejal tavaliselt orienteerumist siiski vaja ei lähe, käid grupiga kaasas ja grupijuht ütleb, kuhu minna. Ise matkates või gruppi juhtides on aga kaardiga orienteerumine oluline, pead ju ikka aru saama, kus parasjagu oled ja kuhu suunas minna. Tähistatud rajad ja viidad muidugi aitavad, kuid kaart annab kindluse, et minnakse ikka mööda õiget tähistust. Matkates on väga abiks tänapäeva tehnoloogia, enamik matkaradu on nutitelefonide kaardirakendustes ja sealt saab ilusasti jälgida, kas ollakse rajal ja minnakse õigele poole ja kui palju on veel sihtkohani astuda – tuleks ainult jälgida, et nutiseadme akut jätkuks (akupank kaasa).
Kaardi ja kompassiga orienteerumine on tegelikult väga lihtne ja loomulikult tuleb see vägagi kasuks, kasvõi võõras linnas kaardi järgi liikudes. Näiteks Soomes on orienteerumiskoolitus sageli kooli kehalise kasvatuse tunni osa ja see paneb ka lapsi metsas liikuma ja kaardi ning kompassiga hästi läbi saama.
Kuidas saada kaardilugemine ja orienteerumine selgeks?
1. Võta kaart ja saa aru, kus on kaardi ülemine ots (kui kaardil on tekst õigetpidi ees, siis on ülemine ots üleval
2. Võta kompass ja hoia paralleelselt maapinnaga, siis näitab punane ots põhjasuunda (soe punane värv on jahe põhi, mitte lõuna, see mind alguses küll üllatas)
3. Nüüd võta kaart ja keera see nii, et kaardi ülemine ots (see, kuhu i täpp näitab) oleks suunaga kompassinõela punase otsa suunas (kompass endiselt horisontaalselt maaga) - nüüd on sul kaart õigetpidi ees!
4. Jäta kaart samasse asendisse ja saa aru, kus sa kaardi peal asud. Oluline on kogu aeg aru saada, kus sa asud - teed, majad, lagendikud annavad vihjet, kui kaart õigetpidi ees on. Selleks, kuidas aru saada, mis asi on kaardile joonistatud, tasub vaadata tingmärke http://www.orienteerumine.ee/orienteerumine/opime/index.php
5. Nüüd, kui sa tead, kus sa oled ja sul on kaart õigetpidi ees, otsi üles koht, kuhu sa minna tahad.
6. Kui sa tead, kus sa oled kaardil ja kuhu punkti sa kaardil minna tahad, siis mõtteline joon alguspunktist suunaga lõpp-punkti poole näitabki suunda, kuhupoole liikuda (jälgi, et kaart oleks ikka õigetpidi ees punkt 3.),
7. Vaata eemal olevat puud või jälgi, kus suunas peaks olema Päike/Kuu, et õiges suunas läheksid ja jälgi kaarti, et kogu aeg teaksid, kus oled, muidu võid sihtmärgist mööda jalutada.
Milliseid seiklusi oled kogenud matkadel seoses kaardi, kompassi ja orienteerumisega?
1990. aastate lõpus tahtsime minna Elbrusele, et näha mäge, kus on ka suvel lumi. Kuna olime harjunud ikka kaardi ja kompassiga jalutama, siis organiseerisime jube suured Kaukaasia põhiaheliku kaardid, et õiget mäge ikka ära tunda ja tegime veel koopiad, kui grupp peaks jagunema (1990. aastatel polnud see tehniliselt nii lihtne kui praegu). Kui kohale jõudsime, oli nina ees suur mägi, kuhu tippu viis kaigastega tähistatud rada... kaardid ja kompassid jäidki kotti.
Millised on Sinu kõige meeldejäävamad rännakud?
Eks ikka kõik retked on meeles. Enim vast on jäänud meelde seesama esimene matk lumisele Elbrusele, millest eelpool põgusalt juttu oli ja mis sai omal käel ette võetud aastal 1997. Mägedes käimise spetsvarustust (näiteks kasse ja kirkasid) olime seni vaid ainult telekast näinud – nüüd nägime ka päriselt....naabergruppide käes ja jalas.
Hiljem on Himaalaja jätnud vägeva mulje, Pamiir, Andid jne. Igas matkas ja mäestikus on midagi omapärast ja meeldejäävat, see tuleb lihtsalt üles leida ja seda nautida.
Mulle meeldib mõelda, et ma ei lähe kunagi mäge või mäestikku vallutama – ma lähen Talle külla ja ma püüan seda külaskäigu protsessi nautida. Ei juhtu midagi, kui ma ei saa ühe või teise mäe otsa, ma olen Tal külas käinud, saanud kogemuse võrra rikkamaks ja tunda saanud, kuidas sealkandis on. Mine tea, äkki näeme tulevikus veel.
Kuhu tahaksid veel minna?
Maailmas on väga palju huvitavaid kohti ja nagu teada - süües kasvab isu.
Nii lehitsengi erinevate matkaradade kirjeldusi ja nuputan, kuidas ühte või teise kohta jõuda. Kui tuua esile mõned kohad, kus käinud pole, aga tahaks jõuda, siis on need Uus-Meremaa, Gröönimaa, Alaska, Norra, Lapimaa, Kamtšatka jne – see rida kasvab päris pikaks!
Kuidas algas Sinu liikumistee?
Ma sattusin keskkoolis loodusklassi ja seal tehti rongiga sõit Krimmi – see oli mu esimene nö matk aastal 1991. Kui nägin rongi aknast esimesi künkaid, siis vaatasin neid, suu ammuli, niikaua, kui pimedaks läks. Ilmselt siis tekkiski soov, et enamuse oma tulevastest puhkustest veedan sellisel maastikul.
Milline on olnud sinu liikumise teekond kuni tänaseni?
1990.aastatel sai ülikooli ajal käidud suvel Euroopa erinevates mäestikes, Tatrad Poolas, Karpaadid Ukrainas ja Rumeenias, Krimmi mäed ja see periood lõppeski 1997. aastal, kui me jõudsime sama seltskonnaga Kaukaasiasse ja Elbrusele. Siis sain aru, et nüüd tuleks ennast veidi harida, kui tahta suurematele mägedele külla minna. Sai liitutud matkaklubide poolt organiseeritud matkadega, kus õpetati köietööd ja kassidega liikumist lumel ja jääl. Käisime praktiseerimas Alpides,liikudes ka üle Mont Blanci, alpilaagris Kaukaasias, kus kogenud vene alpinistid õpetasid meile mägitehnikat ja õnnestus saada NSVLi kolmas järk alpinismis (aastal 2000 vist). Edasi sai käidud uudistamas Altais Beluhha juures, Gruusias Kazbekil, Pamiiris Leninil, Andides Aconcagual, Türgis Araratil, Marokos Atlase mägedes.
2014. aastal sattusin grupijuhiks Gruusiasse Andmoments seiklusmatkade korraldatud retkele ja sealt alates olen paar korda aastas käinud grupijuhiks kuni tänaseni. Selle raames on käidud külas paljudel ilusatel mäestikel ja heameel on märgata, et selline aktiivse puhkuse veetmine muutub inimeste seas järjest populaarsemaks.
Milline on hea matkajuht?
Hea matkajuht on see, kes ei sega grupi toimimist ja matkale tulnu saab võimalikult palju seda, mida ta matkalt ootab.
Mis Sind ennast inspireerib matkal käima ja matku tegema?
Tundub, et matkadel käimine on omalaadne sõltuvus. Matkal käies saad mõneks ajaks immuunsuse argimurede vastu. Tulles tagasi argirutiini, tundub selle talumine mõnda aega lihtne ja mured, mis varem olid koletu suured, on hoopis väiksemad ja kergemini lahendatavad. Paraku ei kesta see immuunsus kaua ja peagi tuleb uuesti matkale uue doosi järele minna.
Võtsid Lenini tippu kaasa kitarri – miks?
Mul oli sellel matkal pill kaasas, et aklimatiseerumise aega ära kasutada ja seda harjutada. Samuti selleks, et loomulikult meeleolu luua. Kui ülespoole rühkisime, siis olid ühel mu grupikaaslasel kaasas mäesuusad, et nendega tipust laskuda. Mõtlesin siis, et võtaks kah solidaarsusest mõned lisakilod kaasa ja nii saigi tipus veidi mängitud – endale tundus küll, et pill oli hääles. Sama kitarr on käinud veel mitmes tipus, teiste hulgas ka Aconcagual - seega täiesti arvestatav reisikaaslane. Viimasel ajal on küll kaasas ukulele – see on veidi kergem ja võtab kotis vähem ruumi, samas teeb oma töö hästi ära.
Oled huvitatud idamaistest tarkustest?
Kuna olen loomult uudishimulik, siis olen uurinud seda teemat, aga see aeg jääb teismeliseikka, kui tuli aru saada, kes sa oled ja miks sa oled. Eks ma sõelusin sealt tarkusest välja selle, mis mulle tol ajal vajalik oli ja jätsin kõrvale selle, mis ei sobinud. Aeg-ajalt ikka uurin ühte või teist teemat, et saada häid mõtteid, aga ei pea ennast eriliselt selle valdkonna tundjaks.
Meeldib see, et idamaade tarkus ei ole pealetükkiv ja jääb enamjaolt tolerantseks teiste maailmavaadete suhtes.
Mis on Sinu elu moto?
Peaasi, et igav ei oleks!
Milist liikumisealast eeskuju annad oma lastele, oled nad orienteeruma õpetanud?
See on keeruline teema. Muidugi tahaks, et lapsed jagaksid minu hobisid ja teinekord oleks hea hobiga koos tegeleda. Samas tekitab oma tegevuste pealesurumine hoopis vastupidise efekti ja ajab lapsed sellest eemale. Natuke olen püüdnud seda teha, kuid erilisi edusamme veel ei ole. Samas tuletan ma orienteerumist kui vahvat tegevust neile ikka meelde ja kutsun kaasa – kaasatulemise kohustust ei ole!
Millised on Sinu lõpusoovid orienteerumiskuu puhul?
Liigutage ennast! Terves kehas terve vaim! Orienteerumispäevakud on hea võimalus seda teha!
