Eesti koondise 17-aastane pesamuna: olen selle võimaluse eest väga tänulik
Eesti võrkpalli rahvusnaiskonna pesamuna on sel hooajal vaid 17-aastane libero Nathalie Anett Haidla. Sel kevadel esmakordselt koondisekutse saanud Haidla käis juba ka ametlikus mängus platsil Hõbeliiga mängus Sloveenia vastu. Volley.ee tegi noore talendiga Portugalis Portimãos väikese intervjuu.
Millised on Su kõige esimesed muljed oma esimeselt võistlusreisilt A-koondisega?
Nathalie Anett: See on väga äge, et ma olen selle võimaluse saanud. Saan treenida koos nende mängijatega, keda ma olen seni harjunud telekast või tribüünidelt vaatama. Ja punktimängud on igal juhul palju võimsam kogemus võrreldes kontrollmängudega, mida me kodus Soome vastu pidasime.
Kas koondisekutse oli Sinu jaoks üllatus või oskasid seda juba oodata?
Jah, see oli minu jaoks suur üllatus! Ma ei uskunud, et kutse võiks tulla juba sel kevadel. Kui ühel hommikul kõne treeneritelt tuli, siis olin kodus haige ja ärkasin selle telefonihelina peale, nii et unise peaga ei saanud kohe arugi mis täpselt toimub. Aga siis jõudis uudis kohale ja kuigi olin üllatunud, siis sain kohe aru kui võimas see kõik on. Olen selle võimaluse eest treeneritele väga tänulik!
17-aastaselt A-koondises on muljetavaldav. Räägi meile veidi milline Su senine võrkpallurikarjäär on olnud?
Ma olen praeguseks võrkpalli mänginud juba 10 aastat. Nii et saan vabalt öelda, et mul on juba päris pikk tee seljataga (naerab!). Läksin võrkpallitrenni esimest korda 8-aastaselt. Enne seda jõudsin teha veidi ujumist ja iluuisutamist, aga näiteks uiskudel ma ilmselt naiskonnas kõige osavam täna poleks, sest selle spordiala peale annet mul väga ei olnud. Treeneritest on mind kõige rohkem edasi aidanud Evelin Lepa, kes juhendas mind hästi pikalt ja minu praegune treener Sten Esna, kes on mulle väga palju toeks olnud.
Kas koondise peatreener Andrei Ojamets on päriselus ka selline karm mees nagu kõrvaltvaataja jaoks tundub?
Päris nii karm ta tegelikult ei ole nagu kõrvaltvaataja jaoks tundub. Loomulikult, kui on vaja siis ta teeb veidi kurjemat häält, aga ta oskab ka väga hästi juhendada ja hea sõnaga toetada õigel hetkel.
Olles nüüd juba teiste mängijatega mitu nädalat n-ö ninapidi koos, siis kellega on Sul tekkinud kõige parem klapp koondise mängijatest?
Kõik tüdrukud on olnud väga toredad ja väga toetavad. Hanna Pajulaga jagan tuba ja see on juba omamoodi huvitav kogemus, sest tema on kogu aeg uskumatult heas tujus. Kristi Nõlvak aitab mind palju, tema on ka üks nendest, keda ma varem teadsin.
Libero ülesanne on väljakul kaitses teisi karmil toonil juhendada. Sina oled koondise kõige noorem, ja kõrvalt vaadates ka kõige vaiksem, kuidas Sa ennast väljakul vanemate kolleegide kõrval end tunned?
Ma arvan, et see tuleb ajaga. Mida rohkem ma platsile pääsen, seda kindlamalt ma end seal tunnen ja sellega tuleb ka julgus endast kogenumaid juhendada. Aga ma kindlasti üritan ka praegu platsil võimalikult kõva häält teha. Omavanuste hulgas olen ma kindlasti vägagi jutukas kui tagantliinist kaitset juhendan.
Kas Sul on liberote hulgas ka mõni eeskuju?
Kristi Nõlvak kindlasti Eesti mängijatest. Meestest ei oska kedagi valida, kahjuks pole ma oma treeneri Sten Esna mänge ise näinud. Aga üle kõige meeldib mulle Itaalia naiskonna libero Monica de Gennaro (mitmetel suurturniiridel, s.h. 2 korda MM-il, parimaks liberoks tunnistatud 32-aastane itaallanna) mäng. Tahaksin ise ka kunagi samale mängutasemele jõuda!
Kus Sa näed end 3-4 aasta pärast?
Kõigepealt on vaja kindlasti kool ära lõpetada. Käin praegu Tallinna 21. Kooli 11. Klassis. Siis kavatsen minna edasi õppima. Aga võrkpalli tahan kindlasti edasi mängida, järgmisel hooajal mängin Tallinna Ülikooli naiskonnas, meil on seal hea A-klassi noorte punt, kus on palju noori talendikaid mängijaid, kellega on hea koos harjutada.
Nüüd korraks tagasi Hõbeliiga mängude juurde. Esimese mängu Sloveenia vastu kaotasime, kahe päeva pärast ootab ees kohtumine Portugali vastu. Kuidas naiskonna sees seda olukorda on arutatud ja milliste järeldusteni jõutud, et järgmises mängus paremini õnnestuks?
Sloveenia vastu oli meil väike värin sees. Võib-olla see oli esimese mängu kramp, aga nüüd proovime kohe esimesest hetkest Portugali vastu täiega peale minna. See vastane peaks olema kindlasti võidetav kui meie ise suudame oma mängu näidata.
