Jüri Homenja meenutas, kuidas temast enam kui 45-aastasena peaaegu Tartu Tammeka tippmängija sai

Tuntud muusik Jüri Homenja oli omal ajal kibe jalgpallur ja jõudis isegi noortekoondise laagris ära käia. Kuidas ta sinna jõudis, millega Itaalia arstid välja vihastas ja kes on see tuntud jalgpallur, kes Homenja koolis bändi tegi – sellest kõigest juba kohe lähemalt.

Laiemale üldsusele on Jüri Homenja tuntud populaarse muusikuna, kes on ilmselt kõik suuremad ja väiksemad Eesti kohad läbi sõitnud. Nõudlus lembelauliku järele on suur ja esinemised ootavad teda ees igal nädalavahetusel, seekordsel naistepäeval oli ühel päeval koguni kolm ülesastumist! Homenja elu oleks võinud aga kulgeda hoopis teises suunas ja temast oleks võinud saada tippjalgpallur ...

„Kui palli saad, annad Ratnikovile!"

Pärnus üles kasvanud Homenja meenutas, et kuigi suvepealinnas oli jalgpall populaarne, olid tema esimesed trennid maadlus ja tantsimine. Üheksa-aastaselt, kui ta nägi staadionil teisi omavanuseid poisse mängimas, tekkis siiski suur tahtmine jalkat mängida ja nii sai mindud Feliks Valteri trenni. Venekeelsest koolist pärit Homenja selgitas, et kuigi eesti ja vene poisse oli treeningutel võrdselt, rääkis treener ainult eesti keeles. Nii tuli vene poistel vaikselt endalgi eesti keel selgeks saada.

Treeningutel selgus, et tulevane lembelaulik on üsna hea mängumees, kes suutis ka väravaid lüüa. Homenja imestas toona, miks treener Valter teda ometi ründesse ei pane, kuid vastus oli kiire tulema. „Feliks Valter ütles mulle konkreetselt nii: „Sina jooksed trahvikastist trahvikastini ja kui palli saad, siis annad [Sergei] Ratnikovile!"" selgitas Homenja seda, kuidas temast ründaja asemel poolkaitsja sai.

Peale Ratnikovi oli Pärnu teiseks staariks Andrei Sidorov, kelle abil õnnestus Homenjal ka noortekoondise laagrisse pääseda. Lugu olevat olnud nii, et kuna Ratnikov ja Sidorov olid pidevalt koondise vaateväljas, tulid skaudid neid vaatama. Sidorov oli siis ühel korral läinud nende juurde, näidanud Homenja poole ja nõudnud, et selle mehe peab ka laagrisse võtma! Nii tehtigi ja koondiselaagrist on Homenjal meeles see, et harjutustes oli ta paaris Dzintar Klavaniga.

Pärast keskkooli lõppu oli aeg siirduda sõjaväkke ja sealt Pärnusse naastes oli Homenja tõsise dilemma ees: kas minna Tartusse ja hakata tudengiks või jääda kodulinna ja hakata jalgpalluriks. Lõpuks kaalus koolielu siiski vutimehekarjääri üle ja kuigi Homenja jätkas Tartus mängimist pikka aega, jäi tippu siiski jõudmata. 59aastane Homenja oma otsust kahetsema pole pidanud.

„Kui oled noor, siis muidugi pead olema ambitsioonikas ja mõtlema, et oled teistest parem sportlane, aga tagantjärele olen aru saanud, et loodus paneb oma piirid ikkagi ette," andis Homenja mõista, et tippu jõudmiseks on vaja ka teatud eeldusi.

Vutimängust on aga Homenja muusikasse kaasa võtnud suhtumise. Ta meenutas, kuidas sõber Ratnikov tuli omal ajal koondisest ja hakkas trennides end kiitma. See olevat esialgu tundunud imelik, kuid väga nakkav, nii et Homenja proovis ka ja on sellele praeguseni truuks jäänud.

„Jalgpallis tuleb lähtuda sellest, et mina lähen ja teen," rääkis Homenja. „Lähtun sellest ka laulmises: mina olen parim, lähen ja teen. Kui treener paneb sind jalgpallis pingile, siis mõtled, et see on tema viga, ta ei saa ilmselt aru, kui hea sa oled. Mul on samamoodi: kui ma kellelegi ei meeldi muusikuna, siis on nemad valesti aru saanud. Vot selle olen jalgpallist kaasa võtnud."

Itaalia arstidel selg prügiseks

Armastatud pallimängu ja muusikukarjääri vahel võrdlusi välja tuues nentis Homenja, et neid väga palju ei ole. Ainsana tõi ta välja asjaolu, et mõlemas kehtib reegel, et kollektiiv on täpselt sama hea kui selle nõrgim lüli. Seepärast ütles Homenja, et üksi lavale astudes ta nii-öelda tiimikaaslastest puudust ei tunne. Peale selle pole jalgpallitiimisuuruse bändiga esinemine ka praktiline.

„Kus Eestis saaks kümnemeheline kollektiiv tööd? See on ju ebareaalne!" imestas Homenja. Muusika haaras aga praeguse lembelauliku oma haardesse juba varem kui jalgpall. Homenja meenutas, et kui ta väikesena tantsutrennis käis, jäid talle aastavahetuse pidude proovidest meelde ansamblid. Sealjuures meenus talle jutu käigus, et muusikast ei olnud kaugel ka üks trennikaaslastest!

„Toona oli igas koolis kolm-neli ansamblit, isegi Sergei Ratnikovil oli bänd!" rääkis ta naerdes. Sõber Ratnikoviga meenus Homenjale teinegi tore seik, kui endine tiimikaaslane oli 2000. aastate keskel Tammeka/Maagi peatreener. Ratnikov kutsunud Homenjat tartlaste juurde trenni ja selgitanud seal tõsisel ilmel, et 40. aastate keskpaigas laulja on nüüd tiimi uus liige!

„Nad olid ikka imestunud!" sõnas Homenja. Kuigi Tammeka koosseisu muusik siiski trügima ei hakanud, tegi ta trenni kaasa ja lõi isegi peaaegu värava.

Oma kõige eredamaks jalgpalliga seotud mälestuseks peab aga Homenja 1995. aastat, mil sai jõudu katsuda Itaalia arstidega. Nimelt loositi Eesti koondis toona samasse alagruppi Itaaliaga ning sealsetel arstidel on komme, et alati peetakse sõpruskohtumine samade riikide arstidega. Kuna Homenjal on taskus arstidiplom, kvalifitseerus ta sobivalt mängumeheks ja sai kaasa lüüa, kui kodus itaallastega 0 : 0 viik tehti. See jäi aga saapamaa meestel kripeldama ja nii kutsuti Eesti arste korduskohtumisele Itaaliasse. Homenja selgitas, et kuna 1990. keskpaigas ei olnud eestlased selliseks reisimiseks piisavalt rikkad, olid Itaalia arstid nõus reisi ise kinni maksma.

„Läksime sinna ja võitsime neid 1 : 0. Oi, kuidas see neile ei meeldinud!" naeris Homenja aastaid hiljem. „Meil oli muidugi ilmselt selle võrra lihtsam mängida, et meil oli väravas Eesti esindusmeeskonnas mänginud Tõnu Vanakesa."

Homenja mängis jalgpalli veel kuni üsna viimaste aastateni ning mõned aastad tagasi käis ta aeg-ajalt veteranidega toksimas. Artistide jaoks peetaval jalgpalli MMil jooksis ta enda sõnul üsna kobedalt 53aastaselt platsile, kuid nentis, et 55aastaselt sai aru, et enam ei jaksa. Nüüdseks ei käi ta enam ka veteranidega mängimas.

Jalgpalli asemel on tema südame vallutanud aga uus spordiala: talisuplus! Tänavu kevadel täitus tal sellega tegelemisest neli aastat ja muusik selgitas, et kuigi iga päev ei saa ta ringisõitmise tõttu Tartus end vette kasta, kasutab ta alati võimalust, kui seda saab teha Pärnus või Kuressaares, kus on talvisel ajal lahtist vett.

„Ega ise ju ei hakka jääd raiuma!" võttis Homenja oma uue hobi kokku.

Noorema põlvkonna jalgpallur-muusikud

Kui veebruarikuus peeti Eurovisiooni eelvõistluse konkurssi „Eesti laul", astus seal üles kaks jalgpalliga tihedalt seotud noort. Finaalis 12. koha saanud lauluga „Hold me Close" oli seotud Andrei Ževakin, kellest kirjutasime pikemalt veebruarikuu Jalkas. Noortetreener Inger Fridolin sai oma lauluga „Home" finaalis kuuenda koha ja temaga tegi Jalka juttu juba 2018. aasta veebruarikuu numbris.

Peale uute noorte artistide on jalgpalliga tihedalt seotud olnud lauljanna Liis Lemsalu, kelle isa Marek Lemsalu pidas A-koondise eest 86 mängu. Kui neiu elas noorena isa vutikarjääri pärast Norras, sai temagi juurde jalgpallipisiku ja asus jalkat mängima. Tagasi Eestisse kolides jätkas Lemsalu veel mõnda aega jalgpalliga, kuid siis kiskus süda muusika juurde.

Oma isa kaudu on jalgpalliga otsapidi seotud ka noor muusik ja laulukirjutaja Andreas Poom. Kuigi Andreas ei ole isa Mardi ja venna Markuse jälgedes ise jõudnud jalgpalli mängima, astus ta lavale eelmise hooaja lõpus peetud jalgpalligalal. Veebruari viimastel päevadel andis Poom välja ka uue singli „why do i always try".