Ott Kiivikase tütar Amani: fitnessis on mingi kirjeldamatu võlu
Palju õnne, Amani! Fitnessikarjäär algas võiduga esimesel võistlusel. Kui valmis sa olid ja julgesid võitu ka enne võistlus loota?
Esmalt suur-suur aitäh! Eks ma olen aus ja muidugi läksin sinna mõttega ära võita, kõik lähevad, aga iseenda jaoks olin ma juba nagunii võitja. Olen elu parimas vormis. Minu jaoks oligi eelkõige oluline see, et saaksin päeva lõpus öelda, et vot, ma andsin endast 110 protsenti olenemata sellest, mis koha ma saan.
Ettevalmistus kestis kolm aastat. Miks otsustasid selle teekonna ette võtta?
Selles alas on midagi, mis mind köidab. Naljakas endalgi mõelda, et inimesed näevad tohutut vaeva, et end lavavormi saada: kes teeb seda pool aastat, kes kolm aastat jne. Ja lavale jõudes saab seal kõigest ca 2 minutit olla, ümber talje tiiru teha ja ongi kõik! Nüüd, kus ma ise seda kogesin, võin öelda, et ma ei jõua ära oodata, millal jälle saab! Selles on mingi kirjeldamatu võlu.
Kuidas möödus viimane kuu enne võistlust? Milline oli treening- ja toitumiskava?
Ütleme nii, et oli tõuse ja mõõnu. Rohkem muidugi positiivsemaid emotsioone, sest suurt nälga ma tundma ei pidanud ja sain ka paaril korral head-paremat lubada. Jõutreeningud olid rahulikud. Rõhk oli pigem tunnetuse peal harjutusi tehes.
Milliseid raskusi teel seljatama pidid?
Kindlasti üks suurimaid vastulööke oli mu suure venna lahkumine siit ilmast ja seda just sel ajal, kui võistlusdieediga alustasin. Ta oli alati mu üle nii uhke, et selline õde tal on. Ta ootas neid esimesi võistlusi täpselt sama palju kui ma ise. Ma ei murdunud, sest lubasin talle, et lähen kevadel lavale ja viin oma unistuse ellu!
Kes su suurimad toetajad on? Mida nende olemasolu sinu jaoks tähendab?
Eelkõige mu pere ja sõbrad ning ei saa mainimata jätta ka kõiki neid inimesi, kes mulle sotsiaalmeedia vahendusel kaasa elanud on. Uskumatu, kui paljudele ma tegelikult oma tegemistega korda lähen! Seda näitas ka see, et näiteks sõbrad, kes pole selle alaga nii kursis, sõitsid kambakesi Pärnusse kohale ja elasid mulle kaasa plakatitega. Pere tegi minu pildiga fännisärgid ja neil kõigil olid need seal seljas. Sellised hetked teevad südame soojaks. Armastan neid väga palju!
Milliseid soovitusi jagas isa enne võistlust ja mis olid esimesed kommentaarid, kui sind võitjaks tunnistati?
Me kallistasime ja ta ütles, et kõik läheb hästi. Vahetult enne muidugi rääkisime ka läbi minu nõrgad küljed, millele ma tähelepanu pean pöörama poseerides. Ma isegi ei mäleta, mida ta ütles, kui ma lavalt võitjana maha tulin, aga tean, et ta oli väga uhke ja rahulolev.
Kuidas tähistasid võitu?
Läksime pere ja sõpradega Steffani Pizzasse. Selleks õhtuks unustasin kõik muud mõtted ja elasin hetkes. See oli minu õhtu, unistuste õhtu!
Mis nüüd edasi saab? Millest unistad?
Järgmine samm on Eesti karikavõistlused. Kindlasti saab vormi mõttes minna veel paremaks! Lisaks sain suure üllatuse osaliseks: sain teada, et isa võtab mu Euroopa meistrivõistlusele kaasa ja ma saan seal võistelda bikiinifitnessi noortekategoorias (vanus 16-20). Ideaalis unistan medali saamisest EM-il.
