Õpime lätlastelt. Rohkem oma noori, vähem odavaid leegionäre

Tippsarjas osaleva Kalev/Cramo leegionäride palkamine on mõistetav, kuid miks lähevad seda teed väikeklubid?

Eestil ja Lätil on ühine korvpalliliiga, kuid kahe riigi klubide tegutsemise filosoofia erineb üksteisest nagu öö ja päev. Läti pool paneb lootuse oma noorte mängijate edutamisele ning on valmis tuleviku nimel maksma lõivu, eestlaste jaoks on oluline olla kohe konkurentsis. Kui vaja, palkame välismaalase, kui raha napib, siis odava välismaalase.

Eesti-Läti liiga esimesel hooajal pääses veerandfinaali viis meeskonda Eestist ja kolm Lätist. Paraku ei tee see fakt meid lõunanaabritest paremaks korvpallimaaks. Nelja tugevama turniiril Tallinnas oli Kalev/Cramo meie ainus esindaja ning palju ei puudunud, et kodus oleks lepitud neljanda kohaga. Ainult lätlastest keskmikest koosneva Ogre vastu päästis häbistavast kaotusest Kristjan Kitsingu kolmene. Tinglikult võib isegi küsida: kas vajame Ogre alistamiseks viit või kuut leegionäri?