Poliitikud, miks Island ja vutt, mitte Sloveenia ja sport laiemalt?

Eesti sport vajab süsteemi, visiooni ja poliitikavaba pikaajalist plaani, mitte uitmõtte ajel tehtud otsuseid.

Kaks aastat tagasi vaatas Jüri Ratas Istanbulis Sloveenia peaministri Miro Cerariga, kuidas sloveenid korvpalli EM-i finaalis Serbia põlvili surusid. Sloveenia on marukõva teisteski pallimängudes, talialadel ja mujalgi. Aga võitudest ja tulemustest olulisem on, et spordiga tegeleb üle 70% kahe miljoni suurusest rahvast. Edu põhjuseks on läbimõeldult ehitatud spordisüsteem, mis soosib edu erinevatel aladel.

Seda üllatavam oli, et koalitsioonikõnelustel arutati kaks tundi, kas Eesti peaks kopeerima Islandi mudelit ja panustama jõuliselt jalgpalli. Tegelikult on tore, et poliitikud üldse vaevusid spordist nii pikalt vestlema, ja ka sisehallide ehitamine on õige, aga sporti tuleks vaadata laiemalt, terviklikumalt. Mitte teha uitmõtte korras ühest alast eelisarendatav spordiala, valada kümneid miljoneid betooni ja arvata, et valdkonna probleemid on lahendatud. See ei kõla nagu pikaajaline ja hoolikalt läbimõeldud strateegia.