KOMMENTAAR | Kuidas saada teada tõde? Buratino ja Papa Carlo dilemma
Me oleme punktis, kus lõpuks ometi on võimalus õhk puhtaks lüüa. Valedest, kahepalgelistest eludest ja isikutest, valemänguritest ja ehk isegi kriminaalidest. Seda võimalust ei tohi käest mängida, Eesti riigi ja spordi huvides.
Mati Alaver meile tõde ei paljasta. Olen selles enam kui kindel. Ma võrdleks teda teatud kontekstis, ka mõjuvõimus, kurikuulsa jalgratturi Lance Armstrongiga. Maailma spordi üks säravamaid tähti pettis, valetas, manipuleeris ja lõhkus elusid, silmagi pilgutamata. Ta oli positsioonil, mis võimaldas seda teha. Ent Armstrongi valede ringist läbiti aastate pikkuste ponnistustega ikkagi läbi. Kuidas? Järjepideva survega ning Armstrongi kuritöökaaslaste veenmisega. Kes tegi koostööd ja puhtsüdamlikult tunnistas, see sai leebelt karistatud.
Eesti suusatamise ümber puhkenud dopinguskandaalis tuleb võtta täpselt sama suund. Rääkijaid ei tohi risti lüüa. Rahva ja üldsuse poolt risti löömine ongi kõige suurem kartus. Eriti väikeses ühiskonnas. Sõnade ja pilkudega võidakse tappa. Me ju ei taha, et keegi "valede ringi" kuulunud suusatajatest lõpetaks sarnasel allakäigutrepil, nagu soomlaste kunagine kangelane Mika Myllylä, kes on juba aastaid manalas.
Vastasel juhul tõde teada ei saa. Tegelikult ei ole me praeguse hetkeni kellegi puhtsüdamlikke ülestunnistusi kuulda saanud. Heal juhul oleme kuulnud pooltõdesid. Austrias platele pandud Karel Tammjärv oli sunnitud midagi rääkima. Andreas Veerpalu ja Andrus Veerpalu on vaikinud. Mati Alaver on hämanud. Algo Kärp tuli välja jutuga, mis RÕHUTAS, et Alaver teda veredopingu kasutamisele ei ärgitanud. Kontakti andis, aga ei ÄRGITANUD. See oli pigem kaitsekõne kui puhtsüdamlik ülestunnistus. Just nii see paistab.
Ma saan väga hästi aru, et Andrus Veerpalu ja ka Jaak Maed seob Mati Alaveriga Buratino ja Papa Carlo dilemma. Alaver on nad loonud (loe - tippsuusatajaks vorminud) ja teda reeta ei tohi. Ilma Matita poleks nad piltlikult öeldes mitte keegi. Spordisangaritena neid ei oleks olemas, nagu ka Buratinot kui Papa Carlo poleks kännu küljest laaste lennutanud. Alaver on teinud neist medalivõitjad. Aga täna on aeg küsida millise hinna ja milliste võtetega? "Valede ring" on kokku kukkumas. Eesti antidoping peab leidma veenmistaktika, mis aitaks suud avada ja tõe lagedale tuua. Meil on vaja sama jõulist isikut kui Travis Tygart USA antidopingu eesotsas, kes vaatamata kõikidele ähvardustele suutis Armstrongi kaksikelu ja pahateod paljastada.
Alaveri kui treeneri käekiri on olnud kahtlane. Sellest on kirjutatud viimase paari nädala jooksul mitmeid lugusid. Tema kunagine hüüdnimi oli "Keemik", nüüd on ta tõusnud "Kindraliks". Arvata, et Eesti suusatamise hiilgeaegadel mängiti puhast mängu on tänaste sündmuste valguses ülimalt naiivne mõelda. Aga, millist mängu siis toona ikkagi mängiti?
