Veredopingu kasutamist tunnistanud Algo Kärp: ma ei suutnud selle teadmisega edasi elada

Sarnaselt Karel Tammjärvele alustas temaga koos 2016. aastal veredopingu kasutamist ka Algo Kärp. Kui Tammjärv ja Andreas Veerpalu jäid politseile vahele ja tunnistasid oma pattu, siis Kärp otsustas Õhtulehe vahendusel ise avalikkuse ette astuda.

„Ma ei suutnud selle teadmisega edasi elada. Päevad olid üsna tühjad. Ei toiminud minu enda tegemised ja pereelu oli ka häiritud,“ rääkis Kärp Delfi Spordile esmaspäeva hilistel tundidel.„Varasemalt ei teadnud minu lähedastest sellest keegi. Abikaasale ütlesin reedel. Tema soovitus oligi, et tuleb ette astuda.“

Kärbi sõnul sai ta sakslasest arsti kontakti samuti Mati Alaveri käest. „Olin Kareliga koos. Alustasime koos. Mati vahendas seda kontakti. Mati otseselt ei soovitanud, ta täiesti lakooniliselt vahendas kontakti,“ selgitas Kärp.

Kärp sõnas, et otsest survet ta treeneri poolt ei tundnud. „Ma ei tundnud mingit survet tema poolt. Nagu suunamist ka ei tundnud. See otsus tuli täiesti minult endalt,“ tahtis Kärp kogu süü juhtunu osas enda peale võtta.

Kärbi sõnul ei olnud Team Haanja peatreener Anti Saarepuu tema tegemistest teadlik. Samamoodi ei ole ta enda sõnul sel teemal vestelnud ka Andrus Veerpaluga.

Miks aga otsustas Kärp 2016. aastal sellise saatusliku sammu ette võtta?

„Paljud asjad kokku. Ma olin ise enda arvates kõik teinud, et saavutada häid tulemusi. Mõtlen treenimise koha pealt. Olin ise nii palju lugenud kõrvalt erialakirjandust ja harinud ennast. Lõpuks oli see, et tulemused olid võistlustelt nii nagu nad olid ja olin sähvatanud ainult paar korda 20 sekka. Seega oli tunne, et võiksin justkui ka läbimurde teha. Väliselt oli surve tugev. Eelkõige just meedialt. Andrus (Veerpalu), Jaak (Mae) ning Kristina (Šmigun-Vähi) olid eest ära astunud ja pidevalt räägiti ja kirjutati, et praegune põlvkond on mõttetu ja nad raiskavad lihtsalt raha. See jutt oli kogu aeg. Tahtsin ka perele põhjendada heade tulemustega, et miks ma nii kaua olen neist eemal. Lapsed kasvasid. Kodus ei olnud teisel poolel ka lihtne. See kõik kokku ajendas.“

Kärp tõdes, et sel hooajal ta dopingut enam ei tarvitanud. Mehe enda sõnul hakkas hing piinama ning ka tervis on läbi hooaja olnud väga kehva. „Kevadsuvel andsin vere ära, kuid rohkem kontakte pole sakslastega olnud. Vere andmise käigud olid alati ebameeldivad. Väga ebameeldivad. Ma ei suutnud seda tegelikult taluda,“ rääkis ta.

Samas oli Kärp enda sõnul liialt nõrk, et varem sellelt rongilt maha astuda. „Olin nõrk. Ei suutnud seda teha. Mullu augustis oli minu jaoks aga selge, et ma ei taha sel hooajal enam niimoodi jätkata. Minu hooaeg lõppes tegelikult juba oktoobris, kuigi üritasin paar kuud veel tervist korda saada.“

Suusamehe sõnul oli ta teadlik ka riskidest, mis dopingu tarvitamisega kaasnevad. Nimelt on veredopingu kasutamise tagajärjel varasemalt mõned sportlased ka hinge heitnud. „Olin sellest teadlik. Iga kord verega manipuleerides oli see hirm. Kui asi toimib ja professionaalne arst on kõrval, siis asi tegelikult nii hull ei ole. Hirm on aga ikka,“ tõdes ta.

Tiitlivõistluste parima tulemuseni jõudis 33-aastane Kärp mullu Pyeongchangi olümpial, kui ta saavutas 50 km klassikamaratonis 17. koha. „Olümpiamängudel saavutatud tulemus oli dopingu abil saavutatud,“ avaldas ta nüüd.

Esialgu ei ole Kärp veel oluliste ametimeestega ühendust võtnud, kuid teisipäeval on tal plaanis kontakteeruda Eesti Antidopinguga.

Samas tahtis Kärp lisada, et sponsoritelt saadud toetusi ei kasutanud ta kunagi dopingu eest maksmiseks. „Sponsorite raha läks sinna, kuhu see pidigi minema. Sponsorite raha läks treeningute, laagrite ja ka minu igapäevaste kulutuste katteks. Kõik läks selle heaks, et olla parem tippsportlane,“ sõnas ta.

Dopingu eest maksis ta rahadega, mille ta oli varasemalt isiklikest säästudest kogunud. „See oli täiesti eraldi raha. Sponsoritelt saadud raha ma dopingu peale ei kulutanud,“ tunnistas Kärp, kelle sõnul käis sakslastega kogu arveldamine ainult sularahas. „Arst kohe alguses ütles, et niimoodi on.“