Bernatski komisjoni raport aastast 2014: Mati Alaver ostis dopinguaineid vähemalt kümme korda

2014. aasta augustis allkirjastas nn dopinguarst Vitali Berntaski uurimiskomisjon on aruande, kus ühed märkmed näitasid, et Mati Alaver oli dopinguarsti klient neli aastat ning ostis dopinguaineid Andrus Veerpalule ja Raul Ollele.

2013. aasta lõpus plahvatas Eestis toonaseks ajaks suurim dopinguskandaal, kui Eesti Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt tõi avalikkuse ette arst Vitali Bernatski ülestunnistused, kuidas ta aastate jooksul müüs erinevatele Eesti sportlastele sadu annuseid dopinguaineid.

Artiklite järel kutsuti kokku nn Bernatski juhtumi komisjon, milles dopingusüüdistusi uurisid spordibioloog ja dopinguspetsialist Kristjan Port, SA Eesti Antidopingu pikaaegne juht Kristel Berendsen, spordiarst Mihkel Mardna ja teised.

Komisjoni ees ütlusi andes kinnitas Vitali Bernatski, et on teinud koostööd Mati Alaveriga. Väidetud koostöö sisuks oli treeningu koormuste ja treeningust taastumise alane konsultatsioon ning toidulisandite ja ravimite hanked. Vitali Bernatski kirjeldas kalendri ja arvete põhjal, millal ja millised ravimiostud ta Alaveri palvel tegi (kasvuhormoon genotropiin ja EPO), millist nõu ta andis ning kuidas edastas ostetud ravimid Alaverile.

Komisjonile esitas Bernatski kokkuvõtte kasvuhormooni oste kinnitavatest arvetest/saatelehtedest, mille tellijaks ta märkis omakäeliselt nime Mati Alaver. Bernatski nimetas ravimite kasutamise nõuannete ja ravimite saajatena Alaveri sportlastena Andrus Veerpalu ja Jaak Maed. Ta kinnitas, et tema ise neid sportlasi süstinud ei ole.

Bernatski väitel käis Alaver mitmel korral Pere Leiva piiratud juurdepääsuga asuvas arstikabinetis temaga kohtumas ning sellekohased kanded tehti väravas asuvas valvuri peetavas külastajate päevikus, samuti registreeris külastajad turvakaamera ning väidetavalt tundsid valvurid sagedasi külastajaid. Bernatski väitis oma kalendri põhjal, et viimane kohtumine Mati Alaveriga seoses keelatud ainetega toimus augustis 2006.

Alaver keeldus komisjoniga rääkimast

Alaver on avalikult väitnud, et tal ei ole pärast Bernatski lahkumist suusakoondise juurest (st pärast 1990. aastat) olnud temaga ühtegi kontakti. Komisjonil ei õnnestunud kontrollida, kas Alaver helistas Bernatski telefonile või mitte, sest sissetulevate kõnede eristamiseks on vaja eriluba. Mati Alaver keeldus komisjoniga kohtumisest, vastates e-kirjas: „Paraku ei ole minu võimuses avalikkuses liikuva suusasporti, aga ka Eesti spordi mainet tervikuna kahjustava informatsiooni ümberlükkamine. Kinnitan, et kui mul oleks mingitki infot või veel enam tõendeid, mis lubaksid valeväiteid ümber lükata, oleksin seda juba ammu komisjoniga jaganud. Kahjuks ei saa ma komisjonile pandud ülesannete täitmisele kaasa aidata.”

Seoses Andrus Veerpalu dopingujuhtumi avalikustamisega 2011. aasta kevadel selgus, et Alaver oli huvitatud treeningute puhul Veerpalu kasvuhormooni taseme mõjutamisest ning kasutas selleks toidulisandit Meditropini ja aminohapet L-arginiini. Ühtlasi jõudis avalikkusesse informatsioon, et Veerpalul oli pika aja jooksul regulaarselt kontrollitud veres hGH näitajaid. Seni levinud praktika ja arusaamade järgi ei kuulu kasvuhormooni mõõtmine treeningu juhtimise metoodikasse. Andrus Veerpalu andis 2011. aastal MM-i eel FIS-i tehtud võistlusvälises dopingukontrollis halva analüütilise leiu (nn positiivse dopinguproovi). B-proov kinnitas esialgset süüdistust kehavälise kasvuhormooni kasutamises. Rahvusvaheline Suusaföderatsioon FIS määras sportlasele kolmeaastase võistluskeelu, mis vaidlustati Rahvusvahelises Spordiarbitraaži Kohtus (CAS). Kuna FIS ei suutnud menetluse käigus kohut rahuldaval viisil veenda halva analüütilise leiu otsustuspiiride usaldusväärsuses, tühistas kohus Andrus Veerpalule määratud võistluskeelu. Samas märkis kohus, et on mitmeid tegureid, mis viitavad kõnealuse juhtumi puhul sellele, et sportlane tõepoolest manustas eksogeenset hGH-d.

Kohtuprotsessi käigus toodi esile, et FIS arvestas dopingu kasutamise tõendina ka sportlase pikaajalist dopinguproovide profiili, mis viitas neid rahuldaval määral kasvuhormooni kasutamise reegli rikkumisele. Kohus seda materjali ei arvestanud, kuna FIS ei esitanud asjaomaseid ametniku akte ega laboridokumente nende tulemuste kontrollimiseks. Kohtuotsusele järgnenud perioodil tehti WADA kasvuhormooni testile lisaanalüüs, mis täpsustas kehavälise kasvuhormooni kasutamist kinnitava otsustamise piirmäärasid. Piirmäärad kehtivad Andrus Veerpalult võetud proovidele ja need ületavad halva analüütilise leiu otsustuspiire.

Bernatski väitel ostsid tema käest erinevatel aegadel genotropiini (kasvuhormoon) Sild, Lemberg, Kübar, Värnik, Tammert, Lessing, Alaver ja Olle. EPO hangete saajateks väitis Bernatski Alaveri ja Lembergi (ja nende sportlased). Enamik saatelehtede põhjal kirjeldatud apteegist hangitud ravimiampullidest olid nn pen-süstla konteinerid ja võimaldasid ravimi saajatel end ise süstida, kuid vähemalt alguses käis Bernatski mõnda klienti ka ise süstimas.

Kes veel dopingut ostsid?

Bernatski tunnistas komisjonile, et müüs dopinguaineid Margus Kübarale, Harry Lembergile, Raul Ollele, Roland Lessingule, Aleksander Tammertile, Donald-Aik Sillale, Priit Soosaarele ja Andrus Värnikule.

Ühtlasi väitis ta, et on teinud koostööd sportlastega, kelle nimesid ta ei soovi avaldada. Samuti osutas ta nimetatud treenerite õpilastele, kellele aineid osteti, aga keda ta ei soovinud otseselt nimetada.

Vitali Bernatski väitel lõpetas ta keelatud ainete vahendamise pärast 2007. aastat.

Mingis vormis koostöö aset leidmist Vitali Bernatskiga on kas komisjonile või avalikkusele kinnitanud Margus Kübar, Mati Alaver, Harry Lemberg ja Raul Olle. Aleksander Tammert väitis komisjonile, et ei tunne Vitali Bernatskit ega oma temaga mingit, ka mitte kaudset kontakti. Roland Lessing keeldus komisjoni küsimustele vastamast, Donald-Aik Sild ei soovinud komisjoniga koostööd teha.

Kes on Vitali Bernatski?

Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli aastal 1985 spordimeditsiini erialal.
01.08.1985–24.07.1986 arst Tartus kehakultuuri dispanseris.
22.08.1986–31.12.1988 spordiarst Kõrgemas Spordimeisterlikkuse Koolis.
01.01.1989–31.12.1990 arst asutuses Eesti Sport.
01.04.1991–08.06.1992 töötas ta Tartu Ülikoolis nooremteadurina, kust lahkus omal soovil ning asus 01.09.1992 tööle Tartu Leivakombinaadis arstina.
01.01.1994 nimetati ettevõte ümber Pere Leivaks, Vitali Bernatski jätkas seal töötamist kuni 2012. aastani.