Dopingupäevik Seefeldist: fotograaf Andres Puttingu kronoloogiline põnevuslugu jahist Tirooli mägede vahel
Kolmapäev, kell 15.25, Delfi ja EPL ühendtoimetus, fotoosakonna tuba
Loen parajasti spordimaailma raputavat dopingublogi ja kuulan kõrvaklappidest rahulikku jazzmuusikat, kui avastan, et mu laua juurde on äkki eikusagilt ilmunud fototiimisisujuht Mari Aaspõllu ja peatoimetaja Urmo Soonvald.
„Austriasse, kohe minek!” teatab veidi ärevil Mari. Urmo näpib ta kõrval telefoni ja vaatab mulle otsa. „Oot-oot, millal?” püüan küsida..
Vaatame just pileteid ja hotelle. „Selge siis, jah?” ütleb Urmo ja kaob toimetuse sügavusse. Ma pole veel „jah” ega „ei” öelnud, peas keerlevad erinevad mõtted. Esmalt siiski kodused. Olin plaaninud naisega neljapäeva õhtul aega viita: kino, võibolla ka restoran, aga nüüd pean talle tegema hoopis teise kõne, mis kõik olemasolevad ja tulevad isiklikud plaanid kusagile tulevikukataloogi liigutab. Ei ole meeldiv, ei ole.
Liigun sporditoimetusse, seal istub Gunnar, spordireporter, kellega mul tuleb nüüd koos kiirelt reageerida, temaga koos on minek.
„Eestlased on ju arreteeritud, tuleb minna nii kähku kui saab,” kõmiseb nurgas sporditoimetuse juhataja Peep Pahvi sügav bass. Vahel taban end mõttelt, et miks see mees oma saadetes mikrofoni kasutab, ta saaks oma tugeva häälega vabalt ilma ka hakkama… Aga olgu. Tulen mõttemaailmast reaalsusse. Jaan Martinson istub, jalad laual, ja uurib marsruuti. „Saate läbi Innsbrucki, Seefeldi jne…” õpetab vana spordiguru.
Pileteid meie õnneks, sest pereelu vajab ka elamist, sama päeva õhtuks enam ei saa, ja nii tuleb sättida end kell 5.50 Riia lennule, sealt juba edasi Münchenisse ja sealt autole, 180 km Seefeldi suunas.
Pakin vajaliku fototehnika kotti, viskan riidekohvrisse isiklikud asjad. Ei julge kodus öeldagi, et tegemist on üheotsapiletiga, sest selliste sündmuste lõppu ei tea kunagi. Hoian sisimas pöialt, et saaks ikkagi laupäeval koju, kalli naise kaissu pugeda.
Neljapäev, 28.02.2019
3.35 äratab telefonialarm mind soojast voodist. Tunne on, nagu jube pohmakas oleks, väike vibratsioon, kerge ärevus. Mida ma seal teen, keda pildile saan, kus kõik asub, mis tehnikaga saab, kuidas autoga sõita? Miljon vastuseta küsimust tuleb kusagilt ajuvaakumist. Teen magavale naisele teda äratamata vaikselt pai ja väljun kodust.
4.05 istun taksosse. Uni ei taha kuidagi ära minna, haigutan terve tee nagu kuivale jäänud kala kuumal rannal. Taksojuht uurib, nähes mu kaelas kõlkuvat kaamerat, kuhu siis seekord minek? „Lähen Austriasse, sinna kus meie mehed maha võeti, vaatame mis saama hakkab,” pobisen omaette tagaistmel.
„Küllap see on mingi suur eksitus ja nad saavad varsti koju,” mõtiskleb eakas taksomees.
„Loodame, loodame, mine tea, ega Saksa politsei pole ka sõnniku pealt riisutud, nad ju teada-tuntud pedandid ja sellise mastaapse operatsiooni puhul panniga kala püüdma vast ei minda,” targutan vastu.
„Eks jah, vastik lugu see on,” jääb taksojuht vaikseks.
4.20, lennujaam. Näen Gunnarit juba mind ootamas. See on mees, kellele võid päeval otsa vaadata ja ikka ei saa aru, kas ta on unine või mitte, seekord on mees siiski reibas nagu värske kurk. Läksime siis!
Air Balticu Boeing rebib end maandumisraja küljest lahti ja tukastan pooleks tunniks. Vahepeatus Riias möödub poolunes.
8.45 potsatab lätlaste uhke rahvuslind Saksamaal Münchenis maha. Jubedalt pikad on selle lennujaama koridorid, kuramuse pikad, lõppu ei tule. Lõpuks oleme autorendi infolaua juures. Vormistame auto ja liigume garaaži. Aeg jookseb.
Esimene tagasilöök - no mis jama see on, auto ei lähe käima, tee või tina! Loeme manuaale, Google Translate saab saksa keelt tõlkida, aga ei midagi... Korraga taban - pekki, see masin on ju manuaal ja nuputa käivitamisel on vaja käik välja võtta ja sidur alla. Nii ongi. Auto suriseb käima. „Täis tainas olen!” õiendan endaga sisemiselt. Automaatkast on mu ära rikkunud, mugavuse ori, vanur selline, aeg on ametit vahetada jne. Saan endalt võtta veel üsna mõnda aega.
10.10 liigume lennujaamast välja, GPS-i sihtkohaks Seefeld, Austria, kaugus 178 km, sõidu aeg 2 tundi ja 10 minutit, teab tark infoekraan. Muide... Selle keerasime eestikeelseks ja palju õnne sellele tegelasele, kes peale meid sinna autosse istub ja „gepsu” kasutama hakkab. Miljonirahva keelt ju igaüks ei tonka.
Mitmerealine maantee möödub lennates, päriselt ka. Siin ju kiiruspiiranguid autobahnil väga polegi. 130, 140, 150… „Juhhuu!” Ma lendan mööda kuiva teed, õues on +17 sooja. Austria. Mäed. Oleks nagu puhkus, või mis?
Terve tee üritab Gunnar meid asjaga kurssi viia, suhtleb erinevate ametimeestega, allikatega jne. Teeme sõjaplaane. Autos oleks nagu juhtimiskeskus. Laekub info, et eestlased on raudselt Seefeldis, politseimajas ülekuulamisel. Noh, loogiline nagu oleks. Gunnar täpsustab vist oma seitse korda infot. Kindel värk, nii on. Olgu, võtame sihiks Seefeldi ainsa politseijaoskonna.
11.55, Seefeldi silt, selle juures politseipatrull, suunavad liiklust. „Kuhu lähete?” uurib politseimees. „Politseimajja tahaks minna,” vastan talle. „Ahjaa, see on siit edasi ja vasakule,” näitab inspektor meile suunda.
Gunnar on natuke aega ära, tuleb tagasi: „Vormikandjad ütlesid, et nemad mulle infot ei anna ja asjaga kursis oleva inspektori jutule ma ka ei pääse, aga sisetunne ütleb mulle, et eestlased on siin.” Olgu, panen kaamera valmis ja hakkame kella vaatama. Möödub tund, poolteist. Paar politseiautot liigub selle aja jooksul hoovi, mundrikandjad käivad väljas suitsul ja kohvil.
13.50 tuleb meie juurde majast politseinik. Sama mees, kes Gunnarile ütles, et ei saa midagi öelda, on seekord lahkem.
„Mida te tegelikult tahate siit?” uurib ta. „Me tahame eestlasi näha, kui nad väljuvad,” vastame talle ettevaatlikult.
„Aga noh, seda et... Neid pole siin, isegi mitte sada, vaid tuhat protsenti kindel.” Teeb veel ühe kõne ja tuleb tagasi. „Te saate kõige parema info siseministeeriumi kodulehelt ja sellelt mehelt, kelle nägu ja number seal on,” soovitab ta. „Jah, nad olid siin, aga eile paar tundi, ja viidi siis kusagile ära, ma ei tea ka, kuhu.” Lõpetame vestluse. Olgu. Mis edasi teeme?
Võtame plaani minna järgmisse punkti, Kasahstani meeskonna majutuskohta, äkki õnnestub seal Andrus Veerpalu tabada.
14.10 jõuame pärast kitsastes tänavates orienteerumist otsitava hotelli ette. Seal seisab kasahhide tiimibuss ja üks valge Ford kaubik, mille Otepää MK-etapist saadik mahavõtmata vastavad parkimiskleepsud kirjadega „Otepää” ja „Estonia”. Pargime oma masina selle kõrvale. Tulen autost välja, et veidi ümbrust hinnata. Gunnar jääb masinasse kirjutama.
Mees korraks peatub, teen samal ajal kiirelt pilti. Veerpalu kiirendab sammu ja pobiseb: „Ei, ma ei saa praegu rääkida.” Ja kaob telefoni näppides tänava otsa. Järele talle jooksma me ei hakkagi. „Äkki ta tuleb tagasi ja siis saame temaga jutule,” loodab Gunnar. Hangib veel Tallinnast Andruse telefoninumbri ja valib talle. Telefon kutsub pikalt ja siis vajutatakse kinni. Ei, see mees meiega rääkida ei taha.
15.30 otsustame hotelli juurest lahkuda. Liigume Seefeldi raudteejaama juurde, seal lähedal asuvat „dopingusalong”, mille norralased juba üles on pildistanud. Kui objektilt tagasi tulen, räägib Gunnar juba suusaliidu peasekretäri Tõnu Seiliga juttu. Ta nõustub meile kaamera ees hetkeolukorrast ülevaadet tegema. Uudis on see, et mingit uudist ei ole. Lepime kokku, et jälgime olukorda ja vaatame edasi.
Saadan, nagu ka kõik eelnevad pildid, otse kaamerast Tallinna serveri poole teele. 4G internet toimib siin veatult.
16.20 oleme Eesti koondise hotelli juures, mis asub Seefeldist 15 km kaugusel Innsbrucki suunas, suure tee ääres. Treener Antti Saarepuu räägib meile pikalt oma emotsioonidest. Murtud mees vajub aina rohkem sisemiselt lössi. Teine video tehtud, lähme hotelli neid üles panema. Meie elamine asub all, Innsbruckis.
18.10 jõuame hotelli, viskame asjad tuppa ja otsustame teha esimese korraliku söögi. Seni olime elanud Tallinna lennujaama kartulisalati ja Müncheni lähedase bensuka bratwursti peal. Söögi ajal tuleb info: austerlased ja kasahh on vabastatud, eestlased mitte. Neelame oma sööki sama kiirelt kui telefonist infot. „Millal siis eestlased välja saavad?” katsume oma infokanalitest välja raalida. Kirjutatakse nii Eesti kui ka muu maailma meedias, et need vennad jäävad nüüd pikemaks ajaks sisse. Teine räägib, et äkki saavad hommikul välja. Infomüra on meeletu! Söök sees, asub Gunnar lehelugu kirjutama, mina panen tehnikat laadima.
18.41 tuleb Talllinnast korraldus. Kuna Poltoranin on vaba, katsume ta ikkagi pildile saada, sest me ju teame, kus ta elab ning küllap seal on palju meediat ja kära.
18.50 panen masinale hääled sisse ja võtan uuesti suunaks Seefeldi. Õues on pime. Majesteetlikud vaated, mida päeval nautisime, on kusagil seal, silmaga neid enam ei hooma. 30 km mäkke ja taas Seefeld. Tuttav hotell, sama, mille eest Veerpalu põgenes, on võrdlemisi pime. Ei ole siin oodatud meediašõud ega kära. Täielik vaikus. Tuttavad autod seisavad maja ees. Paar Norra lippudega fänni jalutavad mööda. Ootan veidi maja ees ja teavitan Gunnarit ja Peepu kõrvulukustavast vaikusest. „Vaata äkki sinna austerlaste hotelli juurde, seal kindlasti toimub midagi!” soovitab Peep, kes on ise Glasgow’s kergejõustiku sise EM-il.
19.50 liigun Austria hotelli juurde. Vaikus. Ei kaameraid, ei midagi. Väljasurnud piirkond. Annan taas nähtust teada ja liigun tagasi Innsbrucki. Tuttav tee, kus ma enam GPSi ei kasuta, möödub kiirelt.
20.40 olen hotellis. Pargin auto ära ja ronin tuppa. Koputus uksele, Gunnar ütleb: „Kuule, me peame tagasi minema Seefeldi.”
„Mis nüüd siis!?” ei suuda ma imestust varjata.
„Eestlasi kuulatakse praegu üle ja nad võivad juba lähitundidel vabaks saada,” vahendab Gunnar siseinfot.
Ohkan, võtan asjad ja akud laadimisseadmest ning tatsan tagasi garaaži, autosse. „Pekki, see on nüüd küll mingi jama!” vannun juba kuuldavalt ja tunnen, kuidas vererõhk hakkab kerkima. „Kui kindel see info on, kes seda räägib, kas see on reaalne, äkki passime niisama tühja?” pommitan autos Gunnarit.
Jälle sama tee mäest üles. Kuhu nad viiakse, kes vastu läheb, kus nad praegu on? Autos on õhk mõtetest paks. Väsimus võtab samuti võimust. Jõuame Gunnariga juba korraks tülli minna, sest mees hakkab igas tänaval nähtud autos ja inimeses vabanevaid eestlasi nägema. „Rahu, mida sa närvitsed, ma ei taha siin üldse olla ja magada tahaks!” vannume mõlemad nagu kaks kurja vanameest ja siis lepime siis kohe ära. Kumbki meist pole pika vihaga – hea teada.
21.40 tuleb veel infot. „Varsti saavad eestlased vabaks,” teatab justkui rindetelegramm.
22.00 otsustame, et võtame kohvi linna keskel olevast bensiinijaamast. Samal ajal saab Gunnar teada, et eestlased on vabad. „Kuhu nad viiakse?” Lonksan kuuma kohvi kiirelt kõhtu. „Ilmselt politseijaoskonda, sinna, kus me hommikul passisime,” ütleb reporter. Aega läheb veel. Kohvi aitab ja ka kodust, naiselt tulnud jõudu sooviv SMS annab motivatsiooni juurde. Koduste tugi on väga tähtis.
22.20 Oleme kohal juba tuttava jaoskonna juures. Viie minuti pärast peatub meie ees auto, millest väljuvad kolleegid Eesti Meediast - Marko Kaljuveer ja operaatoriks kehastunud Karl Mihkel Eller.
„Ohoo, kaua teie siin olete olnud?” ei varja mehed imestust.
„Noh, hommikust saati,” viskame nalja. „Teeme niisama siin aega parajaks,” irvitame kõik koos.
Eks meil ikka üks eesmärk, pildile saada äsja vabastatud eestlased. 10 minuti sees liituvad meiega ka Postimehe spordireporter Andres Vaher ja staažikas fotograaf Tairo Lutter.
Tatsume kõik jalalt jalale, õues on pime. Möödub veel üks-kaks minutit, kui samas peatub Team Haanja kirjadega buss, millest väljub juba tuttavaks saanud treener Anti. „Eks nad varsti tulevad ja siis näis, mida räägivad,” on kõik optimistlikud. Aga see optimism saab mõne hetke pärast hoobi, mida me isegi oodata ei osanud.
„Lähme järele!” hüüab keegi. Hüppame autodesse. Eesti Meedia masin on õiges suunas, aga mina pean veidi manööverdama - see päästab meid tegelikult järgnevast. Saame auto nina õigesse suunda ja näeme eemal vilkureid. Škodale järgi sõitnud Eesti Meedia masin on patrulli poolt kinni peetud. Möödume vaikselt kolleegidest ja näeme kauguses, 300 meetrit, meid huvitavat Škodat. See seisab tee ääres ja seal olevad mehed peaksid nagu nõu. Möödume neist ja peatume nende ees ühes parklas heki taga. Väljume autost lootuses väljunud sportlased kaadrisse saada, kui Škoda paneb jälle hääled sisse ja sõidab tuldud teed tagasi. Teeb siis parempöörde ja kaob meil hetkeks silmist. Seame enda masina samasse suunda, pöörame samale tänavale ja näeme juba tuttavat autot teepeenral. Auto on tühi, sees vaid juht, kes räägib telefoniga. Kadunud on nii Anti kui ka dopingukangelased.
Kirume põgenejaid maapõhja. Kahtlustame ka hetkeks Antit topeltmängus, aga see mõte kaob kiirelt, sest Anti helistab tagasi: „See oli nende soov mitte rääkida. Ma ei saanud midagi teha. Annan teile kõigile jaoskonna juures intervjuu.”
Tagasi jaoskonna ees, kuhu samal ajal on jõudnud ka Maakri tänava poisid. „Näe, kurja, saime trahvi ära! Kiirus, turvavöö, peedistati korralikult,” muigavad kolleegid-konkurendid. „Politseimaja hoovis, muide, ei tohi pilti teha! Eksju!” manitseb mind hetk tagasi “targaks saanud” Marko Kaljuveer, neid noominud mundrimehe olekut imiteerides.
22.55 annab Saarepuu improviseeritud pressikonverentsi, kinnitades, et mehed on dopinguskandaalis kõrvadeni sees. Lepime kokku, et ta räägib öösel meestega pikemalt ja annab hommikul edasistest arengutest teada.
23.40 jõuame tagasi oma hotelli. Adrenaliinitulv ei vaibu. Saadame materjalid kiirelt Tallinnasse, Gunnaril on kõnekamad laused juba Delfisse üles visatud. Samuti otse süsteemi laetud video ja pildid on hakanud Eestis juba oma elu elama.
01.30 paiku murrab uni mu maha.
Reede, 1.03.2019
7.20 kaob uni. Sööma.
8.20 paiku liigume hotellist ära. Sihtkohaks Seefeld. Võimalik, et tuleb „pressikas”. Kindlat ei ole midagi.
8.50 jõuame Eesti koondise hotelli parklasse, Team Haanja bussi seal pole. Hinge hakkab närima kahtlus, kas midagi on muutunud. Kus on mehed, kus treener? Otsustame siiski, et ei torgi veel Saarepuud, sai talle ju nii lubatud.
9.05 tuleb Tallinnast info, et kell 11 toimub pressikonverents, kus osalejateks treener Anti ja Karel Tammjärv. Aga väike Veerpalu? Anti jõuab põgusalt teada anda, et kõik selgub kell 11.
9.30 otsustame sõita Seefeldi ootama, sest kindel on, et Eesti koondise hotellis „pressikat” ei toimu.
10.10 saame aadressi, Seefeldi keskkool. Aadress GPS-i ja autole hääled sisse.
10.36 saabuvad Maakri tänava poisid. Kaamerad seatakse paika. Gunnar seadistab veel otsepildi tarbeks telefoni, mis asetub fotokoti otsa vahetult pressikonverentsi laua ees. Kohal (esialgu) vaid Eesti press.
11.00 juhatab Marko Kaljuveer pressikonverentsi sisse ja edasine on juba ajalugu. Ma ei hakka siin pikemalt rääkima kõiki pahviks löönud Karel Tammjärve tunnistuse aususest, treener Anti murdumisest ega jahmunud spordipressist, kes küll aimas, aga sellist ülestunnistust vaevalt et ootas.
Teen pilti, salvestan samal ajal videot. Vannun, et mul võiks üks käsi veel olla, üks kaamera veel jne. Oleks-poleks on paha poiss, sest hiljem kuulen, et minu materjali kasutasid erinevad telekanalid eesotsas ERR-iga. Ju siis kõlbas neile. Multitasking missugune.
14.00 paiku saame info, et Andrus Veerpalu on Seefeldis. Nii, nüüd vaja minna tagasi Kasahstani pesa juurde. Õnneks saab sinna autoga ligi. Gunnar jääb koolimajja lehelugu kirjutama, mina kihutan hotelli ette. Näen seal Marko Kaljuveeri, kes tuleb minu juurde. „Pagan võtaks, Andrus nägi meid ja lasi varvast. Passis seal tänava otsas, Kasahstani tiimi autos ja kui mind nägi, siis lasi kohe leebet. Vaevalt ta enam siia tuleb,” ohkab Marko. Otsustame koos, et ma jään siia ootama ning minuga liitub mõne aja pärast ka Tairo Lutter. Vannume hotelli varitsedes ikka seda jama, mida meie suusatamisele nüüd mõned mehed korraldanud on.
16.01 lahkume hotelli juurest, sest pole mõtet passida, härra vaevalt siia enam tuleb. Ilm halveneb. Sajab lörtsi ja temperatuur langeb kiirelt. Võtan Gunnari koolimajast peale.
17.20 jõuame tagasi oma hotelli. Saame varsti teada, et meie lend koju on järgmisel hommikul kell 9.45 läbi Varssavi. Selleks aga tuleb varakult ärgata, et läbida sedakorda pikem tee tagasi, sest üle mägede ei hakka järsult halvaks keeranud ilma tõttu riskima.
18.00 sööme. Mina sealiha cordon bleu, Gunnar kala. Samal ajal annab ta telefonis Delfi podcasti erisaate tarbeks intervjuud. Monitoorime tuppa minnes meediat, ega midagi kahe silma vahele ei jäänud. Materjali on meeletult ja tuleb ainult peale. Mati Alaveri vassimist oli vastik vaadata.
22.01 panen silmad kinni, ootan und.
Laupäev, 2.03.2019
3.30, mobiil teeb häält - äratus.
4.10 lahkume hotellist. Ees on 210 km läbi varahommikuse, pimeda ja vihmase Saksamaa.
9.45 kerkime LOT-iga Münchenist õhku. Kõigi eelduste kohaselt peaksime kodus olema enne kuute.
