Sellised mehed, kes ei jõua isegi kätekõverdusi teha, ei võitle Pavo sõnul ohu korral Eesti eest, ei kaitse oma peret ja maad. „Nad ei tule Sinimägedesse, vaid hüppavad kummipaati ja põgenevad Rootsi suunas.“ Kõige kurbnaljakam juhtum, millest Pavo kuulis, oli see, kui armeesse tuli teenima paberite järgi „sõjaväekõlbulik“ noormees. „Sel ajal, kui oli vaja kätekõverdusi teha, ei kukkunud ta lihtsalt kõhu peale, vaid kukkus oma käeluud puruks! See on kurb! Küll suudab see mees arvuti taga nuppu vajutada ja meili kirjutada,“ märgib Pavo, kelle sõnul on temale jälle arvutite maailm võõras. „Aga ma muutun iga päev selles valdkonnas aina paremaks.“

Pavo on veendunud, et Eesti mees peaks suutma 20aastaselt vähemalt kümme lõuatõmmet teha ja kuni elu lõpuni vähemalt ühe lõuatõmbe, rääkimata kätekõverdustest. Sellised mehed on need, kes suudavad ka riiki juhtida.

Töid, mida Pavo ise teha oskab ja millega hakkama saab, on aga uskumatult palju. Tema ellu ei kuulu ainult sportimine, nagu võidakse endistest sportlastest arvata, vaid palju muudki. „Mu põhitöö on seotud metsa ja küttepuudega, aga palju põnevamaks pean seda, et olen aastaid tegutsenud õhtujuhi, päevajuhi, pulmaisa, ürituste korraldajana. Kõige „noorem“ neist ametitest on jõuluvana, mida olen teinud viis aastat,“ loetleb Pavo oma rolle.

Detsembris, kui Pavol on muude töödega rahulikum periood, ongi hea käia jõuluvanaks ja üritusi korraldada. Õhtujuhtimise oskus on tal pärit nii lapsepõlvest – tema isa on olnud aastaid pulmaisa, kelle tegemisi on ta kõrvalt näinud – kui ka kooliajast, kui keegi teine ei tahtnud või ei osanud klassiõhtut korraldada, nii et Pavo lõpuks tegi selle ära. Organisaatori ja juhivõimed on temas igatahes olemas.

Valimistel kandideerib Pavo Vabaerakonna ridades, sest tema soov on – et Eestis oleks inimestel hea elada ja mitte ainult Tallinnas, vaid igal pool. Et eestlased ei läheks Inglismaale, Austraaliasse, Ameerikasse päriselt, vaid tuleks koju tagasi. „Mu enda keskmine tütar on praegu Inglismaal, aga loodan, et ta ainult vaatab maailma ja tuleb tagasi.“ Lääne-Virumaa elu ei erine tema sõnul muude Eesti piirkondade elust, sest probleemid on igal pool samad. Kehv või olematu regionaalpoliitika, madalad palgad, tutvustel põhinevad magusad töökohad. Kui olla Eestis palgatöötaja ja lisaks on pere ja lapsed, on Pavo sõnul väga raske hakkama saada.

Endine tippsuusataja ja pikalt Eesti suusakoondisesse kuulunud Pavo teeb ise täpselt nii, nagu räägib. Kui tippu jõudis ta suusatajana, kogudes kuulust suusasprindis, siis täna on ta lemmikalaks jäähoki. „See on hea ala, mis ei küsi vanust ja mida võib kõrge eani harrastada. Muidu mängiks meeleldi korvpalli ja jalgpalli, aga vanemas eas pole enam vajalikku kiirust.“ Spordiga on seotud ka tema perekond. Tema abikaasa tegeleb tipptasemel fitnessiga. Kui ta alguses harrastas populaarset bikiinifitnessi, siis nüüd on liikunud edasi wellness fitnessi harrastajate hulka – ja see on Pavo sõnul juba tõsisema spordi moodi.

Pavo rõhutab, et sportlase ja poliitikuna on üks tema suur eesmärk – sportlik terve Eesti perekond. „See tähendab seda, et kehaline kasvatus koolis ja üldse sporditegemine peaks tõusma uuesti au sisse, ainult siis on loota, et eesti noortel sünnivad terved lapsed ja pered on tugevad.“ Et tuleviku Eestis poleks noori mehi, kes on vaid paberite järgi „sõjaväekõlbulikud“, kuid ei jõua trenni teha ega ole sõjaväes käinud. „Kui minu ajal oli sportlane olla prestiižne ja ma olin uhke, kui olin kooli parim jooksja või suusataja, siis täna see nii pole. Isegi 20-30aastased noored on ülekaalulised ja ainus, mida teha jõutakse, on arvutis klahve vajutada. Soovin, et saja aasta pärast elaks Eestis heledapäised eesti keelt rääkivad terved ja tugevad lapsed ning et igal pool Eestis oleks hea elada.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena