Istevõrkpallur Madis Põri: oluline oli edasi minna, vaeva näha, ja mitte laisaks muutuda
Endine kaitseväelane Madis Põri kõnnib juba kuus aastat proteesidel. Afganistani missioonil juhtunud õnnetus tema aktiivset elustiili ei pidurdanud, vaid tõi ta istevõrkpalli juurde. Madis soovitab kõigil leida enda jaoks sobiv ala, mis liikuma motiveeriks ja tervist toetaks.
Kuus ja pool aastat tagasi juhtus Madisega õnnetus. Ta oli demineerijana Afganistanis missioonil ja puutus kokku isetehtud lõhkeseadmega. Osalise plahvatuse tagajärjel tuli Madise mõlemad jalad altpoolt põlve amputeerida. „Põlved on alles ja see teeb liikumise minu jaoks palju lihtsamaks. Ma suudan siiani kõike teha. Mõni tegevus on keerulisem, aga ma leian oma viisi, kuidas nendega toime tulla. Õnnetus ei muutnud minu elus eriti midagi,“ kinnitab ta.
Pärast õnnetust viibis Madis mõne nädala Inglismaal haiglas ja siis taastusravikeskuses. Keskuses sai ta esimest korda proteese proovida ja uuesti kõndida. Seejärel algas füsioteraapia ja uutmoodi liikumise harjutamine. „Keskuses toimus intensiivne töö, mille hulka kuulusid igapäevased trennid: füsio- ja tegevusteraapia, ringtreeningud ja eraldi tunnid treeneriga hommikul 8-st õhtul 16-ni. Kõike, mis pähe tuli, oli võimalik teha,“ räägib Madis.
Tahtejõu abil harjub kõigega
Mees meenutab, et kõige kauem võttis aega proteesidega harjumine. Esialgu oli probleeme proteeside hülsside sobivusega: need kahjustasid nahka. Nüüd paneb Madis varahommikul proteesid alla ja suudab nendega käia kasvõi järgmise päevani. „Olen väga aktiivne ja käin olenevalt päevast keskmiselt 10 000 – 30 000 sammu. Päris paljud inimesed ei suuda nii palju samme teha kui mina,“ muigab ta.
Õnnetus ja selle tagajärjed mõjusid siiski emotsionaalselt raskelt ja esimesed haiglas veedetud päevad lõid rivist välja. Sellest sai Madis tugeva inimesena aga kiiresti üle, kuna haiglas oli teisigi, kes talle toeks olid, ja ka sõbrad käisid külas. „Oluline oli edasi minna, vaeva näha, ja mitte laisaks muutuda. Positiivset meelt ja tahtmist pidi palju olema. Paljud arvavad, et paned proteesid alla ja kõnnid kohe ideaalselt, aga see ei ole nii. See on pikaajaline protsess ja igaühe jaoks individuaalne,“ lausub ta.
Tagasi Eestisse tulles keskendus Madis jõusaalitreeningutele ning tegeles kuulitõuke ja kettaheitega. Aasta tagasi avastas ta enda jaoks täiesti uue alana istevõrkpalli. Ta kuulub meeskonda, mis treenib kord nädalas, ja osales hiljuti vigastatud sõdurite ülemaailmsel võistlusel Invictus Games, mis toimus Austraalias.
