Martin Kutman, kes õpetas ülikoolis üle saja semestri ning treenis paljusid Eesti kergejõustikku ilmestanud sportlasi, oli põneva elukäiguga. Ta sündis Gruusias Estonka külas, veetis seal lapsepõlve ja käis Gruusias ka koolis ja instituudis ning kuulus Gruusia kergejõustikukoondisesse teivashüppajana. 1952. aastal tuli Kutman ülikooli kergejõustikukateedri juhataja Fred Kudu kutsel Tartusse ja ülikooli, kuhu jäigi kogu eluks. Teivashüppes esindas ta ka Eesti koondist, treenerina on ta aidanud tippu aga paljusid (Anna Iljuštšenko, Ain Evard, Gennadi Organov, Jevgeni Jessin, Muza Lepik (Vorotõntseva), Margit Thomson (Aidla), Enn Lilienthal, Helgi Kivi (Haljasmaa), Aivo Noormets jt).

See raamat räägibki sellest ajast. Räägib ülikooli kergejõustikukateedrist ja selle suurest rollist Eesti kergejõustikus, räägib ülikooli staadioni ja Kääriku ehitamisest, räägib Martin Kutmani treenerinippidest, aga ka näiteks Lehe Viktorist ja sellest, mis tema juures Gruusia külas juhtus.

See on raamat treenerist ning tema kolleegidest ja õpilastest. Paljud neist räägivad selles raamatus. See on kokku pikk ja põnev lugu.

Lugu treenerist, kes oli „hästi soe inimene, hästi teistele mõtlev. Mäletan tema sooje silmi, kui ta sulle justkui südamepõhjast otsa vaatas. Temaga sai kõigest rääkida, tema oli avatud, nii muutusid ka ise avatuks. See oli talle nii loomulik,“ nagu räägib raamatus kõrgushüppaja ja nüüdne treener Margit Thomson.

Raamatu autor on ajakirjanik Vahur Kalmre.

Vahur Kalmre kaks eelmist spordiraamatut, „Kolm Kirsipuud“ (2012) ja „Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu“ (2016) võitsid mõlemad aasta parimale spordiraamatule mõeldud Georg Hackenschmidti auhinna.

Raamatu esitlus on 5. veebruaril kell 15.30 Tartu ülikooli spordihoones Martin Kutmani mälestusvõistluste eel.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena