Kanuuaerutaja Joosep Karlson: kõik hea võtab aega ja nõuab pühendumist
Kanuuaerutaja Joosep Karlsonil (23) on auhinnakapis Eesti meistritiitleid meeletul hulgal: 43 täiskasvanute ja 32 noorte (U18) seas. Unistused viivad teda aga kindalt edasi – olümpiamängude suunas.
Millised olid sinu esimesed kokkupuuted spordiga ja kuidas sattusid aerutamise juurde?
Esimene organiseeritud treening oli maadlustrenn 2006. aasta kevadel. Seda mõjutas suuresti minu lapsepõlvesõbra isa, kes oli asutanud Pärnus uue maadlusklubi. Sõber ise aga eriti vaimustatud ei tundunud ja minagi ei suutnud leida lusti, kui olin mitu kuud üksinda treeningutel käinud ja ainult nukuga maadelnud. Tundub, et tõsiste ja raskete spordialade juurde on lapsi raske meelitada.
Aerutamise juurde sattusin aga sama aasta sügisel, kui Pärnu Koidula Gümnaasiumi legendaarne kehalise kasvatuse õpetaja asendus veelgi legendaarsemaga – aerutamistreener Tiina Hodakoviga.
Miks otsustasid selle ala juurde jääda?
Otsus aerutamise juurde jääda või üleüldse sporti tegema hakata ei tulnud kiirelt. Esiteks ei ole minu peres sport olnud kunagi tähtsal kohal. Ei mäleta, et ema või vanaisa, kes mind kasvatasid, oleksid sellele teele suunanud. Tähtis oli tegeleda sellega, mis toob leiva lauale, ja sport seda ei olnud.
Mu esimesed treeningud ei olnud paljulubavad, sest ilmad olid jahedad ja minusuguseid „rohelisi“ enam jõe peale ei lastud, kuna ümbermineku ja haigestumise risk oli suur. Seetõttu alustasin aerutamist jooksu, pallimängu ja jõutreeningutega. Väikese ülekaalulise poisina oli see kõike muud kui meeldiv: ei olnud mul vastupidavust, puudus koordinatsioon ja ka jõunäitajad olid kehvad, mistõttu väsisin üsna ruttu ära. Maksimaalselt käisin kaks nädalat trennis. Kergem tundus kodurajoonis sõpradega lustida ja rumalusi teha.
Aga nüüd oled ikkagi tippsportlane.
Kui olin treeningutest loobunud, hakkasin üsna ruttu igatsema aerutamistreeningutel olnud punti. Müstilisel kombel suutsin ilma igasuguse sportliku taustata libiseda kooli kehalise kasvatuse ujumistunnis paremini kui teised, ja sealt sain julguse küsida aineõpetajalt luba treeningutele naasta. Muidugi öeldi jah ja olengi sama päeva õhtusest treeningust Pärnu Kalevi Sõude- ja Aerutamiskeskuses pidanud ennast sportlaseks.
Millal said aru, et tahad aerutamises tippu jõuda?
2007. aasta suve hakul vahetasin paadiklassi: läksin süstaaerutamisest üle kanuuaerutamisele. Kaks kuud sõitma õppimist kulmineerus esimese võistlusega kodus Pärnu jõel, kus sain oma esimese medali – see oli kuld! Aeg 200 m läbimisel oli 1.45 juures. Sellest hetkest alates hakkasin unistama tippu jõudmisest ja tugevaks saamisest.
