Kuidas me lumevõrkpalli Eesti tšempionaadi päästsime
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mõte osaleda Otepääl esimestel lumevõrkpalli Eesti meistrivõistlustel tuli pähe nädal enne jõuproovi. Tundus piisavalt jabur asi, mida proovida. Võrkpall lumes? Ei kõla ju loogiliselt.
Meeskonna komplekteerimine läks valuliselt. Ärianalüütikust sõber Mirko Känd oli hoobilt nõus, kuid kuna lumevollet mängitakse tänavusest hooajast alates kolm kolme vastu, vajasime veel kedagi. Kui Eesti indiaca-koondise pallivõlur Mirgo Gorban loobus hämaratel asjaoludel, läksime täispangale ja tegime ettepaneku nimekale rannahundile Rivo Vesikule. Paraku oli Venemaa koondislasi treeniv Vesik laagris. Liimile ei saanud me ka endisi saalikoondislasi Sten Esnat, Kristjan Õuekallast, Rando Soomet ega paljusid teisi. Läbirääkimised 207-sentimeetrise pommitaja Argo Meresaarega olid lubavad, ent luhtusid lõpusirgel, sest talle ei sobinud laupäevane mängupäev.
Pevkur aitas hädast välja
Olime alla andmas, kui pähe turgatas üks huvitav nimi – Hanno Pevkur. Teatavasti on poliitikuna tuntud 41-aastane Pevkur Eesti võrkpalliliidu president ja Euroopa alaliidu asepresident, nii et uue võrkpalliliigi tutvustamine on talle osalt suisa kohustuslik. Veel 15 aastat tagasi Eesti esiliiga tasemel pallinud Hanno, julge hunt ja Järvamaa meister, oligi kohe päri. Tal oli ainult üks mure: asi läheks palaganiks, kui me peaksime suvalise satsiga meistriks tulema.
Vaatasin registreerunud tiimid üle ja rahustasin teda, et meil pole lootustki võita. Kirja olid end pannud nimekad mehed, rannavolle MK-sarjas tiirelnud Karl Jaani ja saalis Eesti meistriks tulnud valusa käega Ragnar Pähn. Peale nende olid tulemas esiliigas saalivõrkpalli mängivad Steven Meilus, Johann Olaf Lääne ja Taavi Ruuspõld. Niisiis polnud asjaarmastajatel, kellest mõni polnud üle aasta võrkpalli puudutanud, põhjust loota midagi osalemisrõõmust enamat.
Selgus, et registreerimistähtajaks nimetatutest rohkem entusiaste ei leidunudki, kirja jäigi vaid kolm tiimi, seega oli meie medal kindel juba autoga Otepääle sõitma hakates. Mingis mõttes me isegi päästsime meeste meistrivõistlused, sest nende toimumiseks oli vaja vähemalt kolme võistkonda. Naised olid tragimad, nende turniirist võttis osa neli triot. Kiitus neile!
Kõige keerulisem kogu ürituse juures oli õige riietuse hankimine ja selga ajamine. Aga kui kaks kihti liibuvaid spordiriideid seljas, oli Tehvandil toimunud suusatamise MK-etapi melus viiekraadises külmas mõnus mängida. Kerge šokk oli esiti plats, kus oli nõuetele vastavalt üle 30 sentimeetri pehmet kohevat lund. Appi! Sumpav võrkpall paraja supi sees, kus jalad ei kuula sõna ja tunned end alguses kui kits libedal jääl. Kohanemine võttis aega, aga polnudki tegelikult nii hull, lihtsalt su liikumine ja üldse võimed on teistsugused kui saalis või rannas. Uus lumevolle pall on aga igati sobilik, pole sugugi libe, sai muretult kinnastega ülalt söödetud.
Ka ässadel on lumes raske
Seadsin eesmärgiks teenida kahe mängu peale 20 silma. Avamäng läkski ootuspäraselt, kaotasime esiliiga meestele 5 : 15, 7 : 15. Teine matš Jaani, Pähni ja Heiki Hundiga algas meie jaoks muinasjutuliselt, võitsime avageimi 17 : 15 ja tundsime end blokis säranud Mirko ja häid sööte jaganud Hannoga maailmameistritena: geim käes! Ilmnes, et liival hangitud kogemust ja osalt ka füüsilist võimsust polegi nii lihtne hoobilt lumevollesse üle tuua. Liival või saalis poleks me seda geimi mingi valemiga võitnud. Sensatsiooni siiski õhus polnud, esimesest ehmatusest üle saades leidsid ässad õige rütmi ja meid pandi korralikult paika – 8 : 15, 1(!) : 15. „Lõpus kadus teil platsil emotsioon ära,” kommenteeris Jaani hiljem. Aga mis emotsioon sul olla saab, kui ühtäkki enam servi üldse kätte ei saa. Nojah.
Igatahes pronksmedal oli auga välja teenitud. Nii rahulolevat viimase koha võistkonda pole ma ammu näinud. Tegelikult see ongi spordi võlu. Võid olla viimane, aga kui ise endaga rahule jääd, oled võitja.
Nii saidki esimesed meistrivõistlused õnnelikult peetud, meestest teenisid kulla Jaani, Pähn, Hunt ja vigastuste vältimiseks varumehe rolliga piirdunud TalTechi Balti liiga meeskonna punktikahur Mihkel Nuut, naistest Mari-Liis Graumann, Inga Parve, Katrin Nevolainen.
Soovitan kõikidele võrkpalluritele soojalt: andke uuele alale vähemalt võimalus. Proovige! Jah, liivas on mäng mõnusam. Aga see ei tähenda, et talvel ei võiks volleväljakul lõbutseda. Järgmisel aastal on veel üks põhjus nina talvel urust välja ajada – siis teenivad Eesti meistrid pileti EM-ile.
