Ma olen seda mantrat kogu aeg raiunud ja raiun edasi. Kas või toimetuses sisestes vaidlustes. Klubikorvpallis (loe pallimängudes) ei ole huvi kriteeriumiks see, kas sul mängivad omad või välismaalased. Huvi kriteeriumiks on võidud ja mängutase.
Ma ei räägi siin maakondlikest jõuproovidest, vaid tipptasemel meelelahutuse ja emotsiooni pakkumisest.

Vaadates natukenegi ringi, mis klubikorvpallis toimub, on asi lihtsamast lihtsam. Moskva CSKA-l istus eile kaks välismaalast pingil, sest nad ei mahtunud limiidi tõttu satsi. CSKA hingekirjas oli veel mõned nädalad tagasi üheksa välismaalast (toim. - Joel Bolomboy sai hiljuti Venemaa kodakondsuse), aga VTB liigas saab mängule üles anda kuus leegionäri. Raju välismaalaste sats. Kedagi ei tohiks huvitada. Aga... huvitab ju.
Istanbuli Fenerbahces 10 välismaalast, Madridi Realis 12 välismaalast, Barcelonas 11 välismaalast, Gran Canaria Herbalife'is 12 välismaalast, Moskva oblasti Himkis 8 välismaalast, Milano Armanis 10 välismaalast jne. See rivi on tegelikult lõputu. Selge see, et alati leidub erandeid, aga trend on ühene.

Ja mõni eestlane mahub Kalev/Cramosse alati, neid luulusid ei maksa karta.