101-kordsel Eesti koondise internatsionaalil tekkis mõte raamat välja anda juba sportlaskarjääri lõpupäevil, mil talle jõudis kohale, et tal tuleb mängijana otsad koomale tõmmata. Lindpere värvika ja seiklusterohke loo pani kirja Indrek Schwede, kes oli ka 2014. aasta detsembris ilmunud Mart Poomi raamatu autor.

"Joel tuli esimest korda selle mõttega välja 10 000 meetri kõrgusel õhus ühe koondisereisi ajal ja küsis, kas ma oleksin nõus selles kaasa lööma. Me ei arutanud seda toona tõsiselt. Aga kui me sinnamaani kunagi jõudsime, siis minu võlus ära üks asi. Ta ütles Mart Poomi raamatu kohta, et tema sellist raamatut ei taha. See on liiga paks ja detailne ning et sellised raamatud on ka lugeja jaoks rasked lugeda. Tema tahaks rohkem pilte, vähem juttu ja et temast jääks paha poisi kuvand, sest paipoisid, kui nad jalgpalli mängivad, on erandid. Tema tahtis paha poisi kuvandiga - ma rõhutan, et see on kindlasti kuvand, mitte Joel ise - rääkida sellest, mis toimub profispordi kardinate taga," lausus Schwede.

Raamatu esitlusel kõlas publikust muu hulgas küsimus: "Kui vanalt sa hakkasid mänge otsustama?"

Lindpere: "Ma arvan, et olin saamas seitsmeaastaseks. Minu esimene treener Aivar Tiirus pani mind esimeses trennis [Erlin Randiga] üks-ühte mängima. Tean, et võitsin selle pika puuga ära. See oli üks ajendeid, mis mu kindlasti jalgpalli juurde jättis," meenutas Lindpere lõbusalt. "Erlin, sorri, aga ta teab seda ise ka, et ta sai pika puuga. Selle mänguga ma otsustasin selle, et ma jään jalgpalli juurde."

Vaata ka Joel Lindpere esitlusejärgset intervjuud Eesti ajakirjanikele ja esitlust ennast täismahus!