„Sellist kergejõustikku pole enne nähtud.”

Nii tutvustatakse uude kuube pakitud kergejõustikuliiki, mille nimi on Dynamic New Athletics ehk DNA. Ametlikku eestikeelset vastet sel „uusjõustikul” veel pole. Tegemist on kahetunnise võistkondliku jõuprooviga, mis koosneb kümnest alast (korraga käib ainult üks) ja kulmineerub jälitusteatejooksuga. Kes ületab finišijoone esimesena, ongi DNA võitja.

Enamik kümnest on üsna tavalised kergejõustikualad, ehkki uuendustega vürtsitatud. Kuid ilmavalgust näeb ka midagi täiesti uut. See on track’athlon, kus üks mees ja üks naine peavad esmalt jooksma kelguga, millele on pandud raskus, tegema kuulijänni, ületama takistusi (ka veetakistust), hüppama hoota kaugust ja tassima topispalli. Vahepeal tuleb muudkui joosta. Huvitav, kes võiks sel nõudlikul alal Eestit esindada? Rasmus Mägi? Maicel Uibo? Või hoopis mõni odaviskaja või hüppaja? Kõige rohkem vastukaja tekitabki just track’athlon, millesse esialgu oli planeeritud ka langevarjujooks.