Umbes tund aega pärast meeste üliraskekaalu võistluse lõppu sammub Mart Seim dopingukontrolli ruumist välja. Eesti parima tõstja samm on raske ja meel mõtlik. Siiski tuleb tal kohe naeratada, sest viis kohalikku vabatahtlikku tahavad Eesti mehemürakaga koos pilti teha. Fotojäädvustused tehtud, saab hakata hotelli poole astuma. Selgesti on näha, et seljahäda kiuste võistelnud Seimi jaoks ei ole kõndimine parasjagu just meelistegevus. Kuid niisama koha peal seista tundub veelgi vaevalisem. Ta otsustabki, et bussi pole mõtet oodata ja paras on teha umbes 20-minutine jalutuskäik võistlusareenilt ööbimispaika.

Koos Seimiga läbi tuledesäras Aşgabati öö jalutades saab selgeks, et tegelikult on ta suurepärases füüsilises vormis. Ent nagu Seim ise tõdeb: olekseid ega polekseid ei taha keegi kuulda. Medaleid tuleb võita. Ideed edasiseks on olemas, aga esmalt ootab lahendamist põhiprobleem.