Maret Ani: reketeid olen ikka lõhkunud
Eesti kõigi aegade edukaim tennisist paarismängijana Maret Ani tegutseb Rakveres, kus ta on oma tennisekool. Kuigi Maret ja Kaia Kanepi on ühe põlvkonna mängijad, oli Maret mingis mõttes siiski teerajaja: ta murdis varajases nooruses Eestist välja, et alustada võõrsil profimängijana.
Kuidas algas sinu sporditee?
Ema oli võrkpallitreener ja lasteaias ma ei käinud, käisin kogu aeg emaga kaasas. Vanema õe järel läksin korvpallitrenni Dorbeki juurde poiste gruppi. Hiljem tuli tennis ja mõnda aega tegin mõlemat ala korraga, aga kuna korvpallis oli vaid poiste grupp, siis jäi ainult tennis. 13-aastaselt läksin tennise kõrvalt uuesti Reet Rausbergi käe alla tüdrukute gruppi korvpalli mängima ning selle satsiga tulime isegi U14 klassis Eesti meistriks, nii et 14-aastaselt tulin ma Eesti meistriks nii tennises kui ka korvpallis. Korvpall meeldis mulle väga ja tegelikult oli väga raske loobuda. Mulle on öeldud, et korvpallis oleksin ka kaugele jõudnud.
Kes sind treenis?
Minu esimeseks treeneriks oli ema kursaõde Aita Põldma, kelle isa on teadupärast tennisekorüfee Evald Kree. Nende juures kasvasin üles ja hiljem sattusin teiste treenerite juurde. Ema käis minuga võistlustel kaasas.
Kuidas kõigest 17-aastasena Itaaliasse sattusid?
Mängisin sügisel täiskasvanute turniiril Taanis ja jõudsin läbi kvalifikatsiooni finaali. Seal jäin silma ühele Itaalia kohtunikule. Itaallased otsisid sel ajal Ida-Euroopast n-ö tõusvaid tähti, kellesse investeerida ja kellest tippe vormida. Eks neil oli lootus raha tagasi teenida (naerab). Sain kontaktid, hakkasime suhtlema, ja nii ma läksin.
Kuidas vanemad sinu minekusse suhtusid?
Nemad pigem innustasid. Mina isegi ei tahtnud nii väga minna. Käisin siin koolis: alguses tollases 54. koolis, kus õppisin saksa keele eriklassis, seejärel Reaalkoolis, kus lõpetasin 9. klassi. Läksin ka 10. klassi, kuid sel perioodil tekkis mul Madalmaadest pärit treener, nii et elasin vaheldumisi seal ja Eestis. Koolis läks keeruliseks ja läksin mõne aja pärast õhtukeskkooli. Tegin aastakese ära, kuid siis tuli Itaaliasse minek ja valisin spordi. Etteruttavalt ütlen, et spordi tõttu lõpetasin keskkooli pärast karjääri lõppu. Itaalia perioodil käisin Eestis kaks korda aastas, jõulude ajal ja suvel, ning keskendusin vaid spordile.
Võrreldes näiteks tolleaegse Kaia Kanepiga oli su füüsiline vorm hea.
Minu eelis oli see, et mul oli hea liikumine ja hea füüsis. Pidasin kauem vastu ja olin väljakul kiirem. Aga mul polnud jõudu nagu Kaial, ja neid närve. See oli meie erinevus.
Mäletan, et oled mängu ajal nii mõnegi reketi puruks löönud.
Reketeid olen ikka lõhkunud, täpset numbrit ei mäleta.
