Miks ülikaalulisi spordis nii halastamatult diskrimineeritakse?
Siiani oli kaalukategooriaid kaheksa (meestel -56, -62, -69, -77, -85, -94, -105, 105+). Pidevate dopingujamade tõttu otsustas rahvusvaheline olümpiakomitee vähendada tõstjate olümpiakohti jõuliselt. Kui Rio de Janeiros pääses osalema 260 tõstjat, siis ülejärgmisel aastal Tokyos 196.
Seega otsus olümpiaklasse nii meeste kui naiste osas seitsmeni vähendada on arusaadav. Küll aga on kummaline, et maailma tõsteliit (IWF) otsustas samas hoopis suurendada oma muude võistluste (MM jne) kaalukategooriate arvu kümneni. Seal tehti palju kosmeetilisi muutusekesi, aga endiselt jäeti lahendamata põletavaim probleem kõige suuremate meeste hulgas.
MMil on tõeline rekordisadu
Tõsi, üliraskekaallaste alampiiri tõsteti nüüd 109 kiloni, ent tegelikult tulnuks sinna kindlasti tekitada üks lisaklass. Maailma parim üliraskekaallane Laša Talahhadze kaalub 166 kilo, iraanlased Saeid Alihosseini ja Behdad Salimi Kordasiabi vastavalt 169 ja 174. Ka meie Mart Seim oli vahepeal juba 160 kandis. Mis paganama moodi peaks näiteks 119-kilone Iisraeli jõumees David Litvinov nendega konkureerima? Või mis valemiga peaks ta end pressima 109 kilo sisse?
Aga ei, selle asemel, et näiteks kuni 120-kilostele eraldi kaalukategooria teha, sätitakse klassid miskipärast nii, et 67, 70 ja 73,1 kilo kaaluvad sportlased on kolmes eri kategooria. No milleks?! Kui alguses tilgutatakse ka olümpiaklasse kuue ja kaheksa kilo järel, siis ühtäkki pannakse kokku kõik mehed alates 81 kilost 96-ni. Vabandust, ärge võtke isiklikult, aga keda ikka nii väga huvitab see kergete sipelgate mõõduvõtt? Kõige rohke põnevust pakuvad ikka kõige suuremad mehed ja kõige kõvemad tulemused. Jabura olukorra saab lühidalt kokku võtta nii: 55-109-kilosed mehed (kaaluerinevus 54 kilo) on jagatud üheksasse klassi, sealt edasi on kuni 65-kilose kaaluerinevusega sportlased rahumeeli samas kategoorias.
Viimati 104-kilosena võistelnud Leho Pent teeb esimesed etteasted ilmselt 102-kiloste hulgas. Olümpial seda klassi pole, valida on -96 või -109, sinna pretendeerib ta siis kõrgemas klassis. Seimi jaoks ei muutu otseselt midagi, kaudsemalt aga küll. Kaalukategooriate muutmise üks oluline tõukepõhjus on aga võimalus selle varjus alustada nö puhtalt lehelt rekordite märkimist. Seega algas MM-il üks suur maailmarekordite sadu. Ehk Seim püstitab novembri alguses Ashgabatis peetaval MM-il uued Eesti rekordid juba algraskuseid üles vinnates.
Miks tõsteliit ikkagi kaalukategooriaid nõnda seadis? „Tõstmise kandepind on lai, MM-il osaleb ligi 100 riiki, palju tegeletakse sellega Aasias. Aga seal on ju ainult pisikesed mehed, ju tuleb see surve sealt poolt,” pakkus Alar Seim, kelle hinnangul pole vale mõte dopinguskandaalide tõttu kahtluse alla sattunud rekordid nullida, kuid aeg pole selleks veel küps. „Pole mõtet alustada rekorditega puhtalt lehelt, kui pole tagatud igal pool võistlusvälist kontrolli. Selgelt on näha, et need üheksa patustanud riiki, kes nüüd käsile võeti, seal asi toimib, seda näitavad tulemused. Aga Usbekistanis, Iraanis ja tõenäoliselt ka Gruusias lammutatakse täiega.”
Maadluses veel hullem
Analoogset diskrimineerimist, aga veelgi jõhkramas vormis, esineb teistelgi aladel. Näiteks kreeka-rooma maadluses on meeste kaalu ülempiiriks 130, vabamaadluses 125, naistel 76 kilo. Kõik suuremad mehed ja naised tegelegu millegi muuga. „See on täiesti jama!” põrutas Seim. „Kui on näiteks kahemeetrine mees, nagu Laša ja natuke lihast ka peal, siis ilmselgelt ongi kaalu üle 130 kilo.”
