Nimelt mängitakse juhul, kui seis jõuab otsustavas setis 12:12-ni, tavaline kiire lõppmäng - nagu tavalistes settides 6:6 puhul. Varasema reegli järgi võis otsustav sett kesta sisuliselt lõputult, kui mõlemad tennisistid oma servi hoida suutsid.

Reegel hakkab kehtima nii meeste kui naiste puhul, aga ka noorte seas ning paarismängus.

Sarnast reeglit hakati taas väga jõuliselt nõudma pärast tänavuse aasta meeste poolfinaali John Isneri ja Kevin Andersoni vahel, kus kaks servikahurit järjepanu oma servi hoidsid, enne kui Anderson viiendas setis lõpuks 6 tunni ja 36 minuti pikkuse matši järel 26:24 peale jäi.

2010. aastal läks aga sellesama Isneri ja Nicolas Mahuti matš veel rekordilistesse "kõrgustesse", kui esimese ringi kohtumine kolme päeva peale venis ning Isner lõpuks 11 tunni ja 5 minuti pikkuse matši 6:4, 3:6, 6:7, 7:6, 70:68 võitis. Tegu on ühtlasi tenniseajaloo pikima mänguga.

"Nägime, et on õige aeg tuua mängudesse, mis ei ole oma loomulikku lõppu leidnud, sisse kiire lõppmäng. Kuigi teame, et sellised mängud, mis otsustavas setis väga pikaks venivad, on harvad, tunneme, et kiire lõppmäng seisul 12:12 toob siia hea tasakaalu: mängijatel on võimalus kohtumine vanaviisi lõpetada, samas on kõigil ka teadmine, et matš saab aktsepteeritava aja järel kindlasti lõpplahenduse," sõnas All England Lawn Tennis Clubi esimees Philip Brook.