"Elus on ikka niimoodi, et kui sinu vanemad teevad midagi, siis sa arvadki, et see on elus see kõige parem. Ma nägin oma ema, isa ja nende sõpru ja ma alati nägin, kui meile tulid olümpiavõitjad või maailmameistrid külla, siis kuidas mu isa suhtus nendesse, siis ma alati mõtlesin, et vot see on kõva," rääkis kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi sellest, kuidas ta spordipisiku külge sai, kirjutab ERR Sport.

"Ma olin tegelikult kaheksa-aastane, kui ma esmakordselt väga tõsiselt oma soovi peas välja ütlesin. See oli suusalaagris, ma lamasin jaanuarikuus paksus lumes, vaatasin taevasse, täht kukkus taevast alla ja ma soovisin, et minust saaks olümpiavõitja."

Šmigun-Vähi pikk ja edukas karjäär kulmineerus Torino olümpial saavutatud kahe kuldmedaliga. "Nad (võidud) olid mul unistustes alati palju ägedamad, kui nad tegelikult reaalsuses olid. See oli kuidagi "nüüd ongi kõik", et nüüd ma olen saavutanud selle võidu, aga mis nüüd? Elus on korraks selline tühjuse tunne," tunnistas endine maailmameister.