Kohtumisi Soome sillal: Eesti-Soome spordisidemetest läbi aegade
20. augustil möödus 20 aastat päevast, kui Erki Nool võitis Budapestis 60 aasta järel Eestile taas kergejõustiku EM-tiitli. Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese ees valis rahvas ta aasta inimeseks. Eestlase võit kajas vastu mujalgi.
Äsja ilmutas soomlane Raimo Siltanen teose „Tarinoita Virosta“ ehk „Lugusid Eestist“. Raamat on Eesti-sõbra ülevaade meie ajaloost isikute ja sõlmsündmuste kaudu. Lugedes kõlaks nagu Juice Leskineni kunagine laul: „Eesti, Eesti, Eesti, kaipaan sinne perkeleesti“ („Kuradimoodi tahaks Eestisse“).
Räägime autoriga.
Su raamatus on eraldi lood seitsmest Eesti suurkujust. Need on Jüri Vilms, Konstantin Päts, Aino Kallas (kellel on kallas kahel pool), Jaan Kross, Arvo Pärt, Georg Ots ja ainsa sportlasena Erki Nool. Miks just tema?
Kord joosti Soome maailmakaardile ja eestlastelgi on oma trumpalad. Üks neist on kümnevõistlus, mitmekülgsete atleetide ala. Selle valitseja, olümpiavõitja Erki Nool võitles end eestlaste ja soomlaste südamesse. Tema kohta võib öelda, et ta tõi uuestisündinud Eesti taas maailmakaardile, oli pea nullist startiva kodumaa võrdkuju. Noor Eesti sai tema võitudest tublisti tuult purjedesse.
Erkis, kes on saavutanud spordis väga palju, on tubli annus soomlaslikku sisu. Meenutades kettaheite ja teivashüppe üleelamisi Sydneys, ütles ta mulle kord: „Kinnitasin siis endale, et no ma ei saa olümpiakulda kaotada. Estonia ei või ühel ja samal päeval teist korda põhja minna!“ Ta mõtles Estonia hukku 1994. aasta 28. septembril.
Kord parlamendisaadikuna Bangkokis olles mängis ta hotellikatuse väljakul kõrvetavas kuumuses tennisematši Soome parlamendisaadiku Kimmo Kiljusega. Too kaotas Noolele nulliga, vedas end vaevu numbrisse, kuid Soome sisu näidates esitas kutse õhtusele kordusmatšile. Tulemus oli ikka sama. Soome parempoolsed õnnitlesid aatekaaslast Noolt, kes oli purustanud sotsialisti.
1998. aasta Budapesti EM-il juhtus ajalooline sündmus, kui pjedestaalil seisid kõrvu soomlane ja eestlane. Kurioosne oli see, et Soomet esindanud Eduard Hämäläinen ei osanud sugugi soome keelt, kuid eestlane Nool vastas küsimustele ladusas soome keeles. Ta oli mitu aastat parim soome keelt kõnelev kergejõustiklane väljastpoolt Soomet.
Noole võit, paari inimpõlve järel Eesti järgmine kergejõustikukuld EM-il tuli riigi uuestisünni seitsmendal aastapäeval.
2000. aastal Sydneys aga kõlasid Erki Noole olümpiavõidu auks taas Maamme-laulu, meie ühise hümni liigutavad helid. Ta oli kõik need aastad soomlastele oma poeg. See on põhjus, miks tegin teisi suursportlasi ära mainides temast ainsana eriloo. Erki kehastas meile lähedast ja uuestisündinud Eestit, kes sai samuti hakkama kümnetel elualadel.
Miks sa sellise raamatu kirjutasid?
Kutsumusest. Lapsena lugesin isa jalgpalliraamatuid. Märkasin, et Eesti-Soome maavõistlused katkesid kui noaga lõigatult. Edasi tulid teadmised Eesti
okupeerimisest ja selle traagilistest tagajärgedest. Sestpeale on Eesti olnud osa minu elust. Usun, et on palju soomlasi, keda Eesti on ühel või teisel moel tundeliselt mõjutanud.
Minu noorusaja Soome oli kõvasti vasakule kaldu. Nägin, et solidaarsust avaldatakse küll kaugetele Lõuna-Ameerika ja Aafrika rahvastele, kuid mitte siinsamas asuvale alistatud hõimurahvale. Mul oli seinal Rootsist toodud plakat Lenini, Stalini, Hitleri ja Mao pildiga, mille all tekst Massmördare (massimõrvarid).
