Sergio Ramose siiras suudlus Tallinnas
Päev enne UEFA superkarika mängu kohtusid Madridi Reali mängijad pärast treeningu lõppu vaegnägijatest eesti lastega, kes järgmisel päeval esinesid avatseremoonial lauluga. Nad kätlesid ja paitasid väljaku servas seisvaid lapsi ning tegid koos pilti. Eriliselt suhtlemisaldis oli Reali kapten Sergio Ramos, kes jäi laste juurde ka siis, kui teised juba lahkunud olid.
Ramos ilmutas suurt empaatiat, kui ta võttis ühe päikeseprille kandva poisi käe ja tõmbas sellega üle oma näo – sa küll ei näe mind, aga ole hea ja tunneta mind! Reali kapteni nägu oli naerune ja täis suhtlussiirust. Temast kiirgas tohutut positiivsust. Lõpetuseks võttis Ramos seljast treeningsärgi ja andis selle samale poisile, kes (niisket?) riideeset tundes oma käe (vastikustundega?) tagasi tõmbas. Kõrvalt seletati poisile, millega on tegu, ning püüti teda rahustada ja Ramos üritas särki talle uuesti üle anda, aga poiss tõmbas jälle käe järsult tagasi – ei taha sellist asja!
Superstaar Ramos ei heitunud ja näis lapse reaktsiooni hästi mõistvat. Tema näos ei peegeldunud tagasilükatud särgi pärast grammigi pettumust. Sealsamas kõrval seisis teine poiss, kes Ramose pakutu vastu võttis. Isegi kui Ramos pidigi kaptenina lastega kauem jutlema jääma ja see kõik oli kokku lepitud, ei saanud kuidagi olla kokku lepitud see, et lahkudes vajutas Ramos särgi vastu võtnud poisi pealaele sooja suudluse.
Mängus nägime hoopis teistsugust Ramost. Õigemini öeldes, nägime Ramost sellisena, nagu teda teleri vahendusel tunneme: kõik lubatud ja lubatu piiri peal olevad vahendid on head, et vastaseid takistada. Ülbe, naeratav, nahaalne ja mehine Ramos pidas eraldi kahevõitlust Madridi Atletico ründaja Diego Costaga. Omalaadseks kujunes nende kahe duell vastasvõistkonna fännide õrritamiseks.
Kui Ramos oli Reali teisel poolajal penaltist 2 : 1 juhtima viinud, kulges tema jooksukaar nimme Ateltico fännide sektori ette, kus ta ülevoolavalt oma tabamust tähistas. Ramose poole lendasid plastpudelid ja muu kergem kraam. Pärast kaaslaste kaisutusest vabanemist keeras mees end nimme Atletico sektori poole ning astus pilkava näoilme ja tögava kehakeelega mitu sammu nende suunas.
Selle kõik tasus Atletico siis, kui Diego Costa mängu viigistas. Ka tema suundus pärast skoorimist spetsiaalselt vastase värava tagant läbi ja peatus täpselt Reali fännisektori ees. Kui kaaslased teda kaisutama kippusid, vabastas mees end rutakalt, keeras selja Reali fännide poole ja toksis näpuga oma nimele turjal. Ka lisaajal löödud neljanda värava puhul siirdusid Atletico mängijad seda tähistama Reali fännisektori ette.
Olgu selle vastase fännide õrritamisega kuidas on – see on isegi sümpaatne, sest tugevdab miljonäridest pallurite ja oma klubi fännide sidet, on omamoodi (vaate)mänguline ja vahvagi –, aga kohtumine vaegnägijatega näitas Sergio Ramose hella ja inimlikku poolt. Minule jääb superkarikast Tallinnas meelde eelkõige Ramose suudlus.
