Eiki Nestor ei oska spordita elada
Eiki Nestor (64) on kuulunud pärast Eesti taasiseseisvumist kõigisse riigikogu koosseisudesse. Ta on olnud regionaalminister (1994–1995) ja sotsiaalminister (1999–2002), ja alates 2014. aastast on ta riigikogu esimees.
Aga see pole sugugi kõik!
Nestor oli aastakümneid tagasi riigikogu spordiklubi president ja jalgpallimeeskonna FC Toompea legendaarne kapten.
Ja nagu sellest veel vähe oleks – veteranpoliitik tuli sportliku keegli 2011/2012. aasta võistkondlikel meistrivõistlustel Eesti meistriks!
Oleme juba veerandsada aastat head tuttavad ja julgen väita, et meie riigi esimene mees on sitke sell.
Kreeka mütoloogias on Nestor Trooja sõja vanim tegelane, kes paistis silma elukogemusel põhinevate tarkade nõuannetega. Kui Eiki oli alles verisulis poliitik ja käis komandeeringus prantsuskeelsetes riikides, selgus hotellides tihti, et Nestori nimele pole kohta reserveeritud. Küll aga oodati Eestist härra Eikit, sest Nestor on seal teatavasti eesnimi. Niipalju siis nimedest.
Nestor pole küll eluaastatelt riigikogu vanim tegelane, on aga seda Toompeal oldud aastate poolest. Ja kui arvestada veel praegust ametikohta, siis sporditerminoloogiat kasutades on tegemist võistkonna tituleeritud peatreeneriga.
Riigikogulaste distsipliinist ja halbadest harjumustest võib lugeda meie kollasest ajakirjandusest, aga Eiki, võrdle palun rahvaasemike sportlikku vormi täna ja 25 aastat tagasi.
Hullumaja! Riigikogu meenutab juba heas mõttes spordilaagrit. Neid inimesi riigikogus, kes tegelevad regulaarselt spordiga, ei ole kordi, vaid vaata et kümneid kordi rohkem kui veerandsada aastat tagasi. Tookord olid üksikute alade fanaatikud, aga praegu on jooksjad, tennisemängijad, võrkpallurid, korvpallurid.
See, et Eesti on võitnud üle kümne aasta jutti Balti Assamblee korvpalliturniiri – no kuulge, mis me räägime! Vanu korvpallureid on Leedu parlamendis rohkem, aga nad ei tule tervise tõttu enam väljakule. Aga Virgilijus Alekna (kahekordne olümpiavõitja kettaheites, 200 cm pikk ja 130 kg raske) pani eelmisel aastal Pärnus meie vastu kaks kolmest, põrguline!
Kohati jääb mulje, et ainult sportlasi riigikokku valitaksegi.
Eiki Nestor on Kalamaja poiss. Ka siis oli see eksklusiivne elamurajoon, tõsi, teistel põhjustel.
Seal elasid tööinimesed, kellele ei antud mingitel põhjustel korterit uuselamurajooni Mustamäele. Lisaks pensionärid, joodikud ja pätid. Ka üliõpilased, kes olid ühiselamukohast ilma jäänud.
Spordiväljakuid seal vist ülemäära palju ei olnud?
Ei olnud. Aga see ei seganud.
Kalamajas oli poistel sel ajal kaks mängu: sõda, kus lasti ragulka abil sinklitega üksteise pihta, ja jalgpall. Jalgpalli mängisime tuletõrjehoovis, mis asus Köie ja Suure-Laagri tänava lõpus. Seal ma veetsin suurema osa oma ajast, kui parasjagu sõda ei mänginud.
Aga spordipisiku said sa oma isalt Eerik Nestorilt (1920–1985), kes oli enne sõda hirmkõva maadleja?
Kas just hirmkõva, aga Eesti koondise kandidaat ta 1940. aastal toimuma pidanud Tokyo olümpiamängude eel oli.
Maapoiss tuli linna, töötas ühes kaalutöökojas ja maadles.
Ja siis põhiliselt maadles, sest isa viimane töökoht enne sõda oli Kadrioru staadioni riistakambri juhataja.
Isa pidi kord nädalas üle lugema kogu Kadrioru staadioni inventari, kõik kuulid, odad ja kettad. Ja selle eest maksti talle maru head palka.
Siis tuli sõda ja pärast seda ta enam ei maadelnud. Aga kaasa elamas käisime ikka. Nii et esimene spordiala, mida ma vaatamas käisin, oli maadlus.
Olen näinud isegi Johannes Kotkast (1915–1998) Eesti meistrivõistlustel maadlemas!
