Aivar Pohlak: superkarikafinaalist unistamine oleks staadioni ehitamist alustades tembeldatud hullumeelsuseks

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak on eile Lilleküla staadionil toimunud UEFA superkarikafinaali korralduse kohta kuulnud vaid kiidusõnu. Euroopa jalgpaliliidu korraldustiimi liikmete sõnul oli see "viimase kuue aasta üks lihtsamini läbi viidud mänge".

Hispaania tippklubide Madridi Reali ja Madridi Atletico ehk valitseva Meistrite liiga ja Euroopa liiga tšempioni kohtumine lõppes viimase 4:2 võiduga. Tribüünile kogunenud 13000-pealine publik sai sõud täie raha eest, sest lisaaeg venitas matši 120-minutiliseks. Atletico staarid tõstsid karika pea kohale veidi enne kella 1 varahommikul.

Vaadates mängu käiku - 1. minuti värav, lisaaeg, neli väravat Reali selja taga -, siis kui erilise finaali me endale lõppkokkuvõttes saime?

Pohlak: Mäng oli sportlikult eriline – kõrge tempo ja meisterlikkusega, ülesköetud kirgedega väljakul, vägevate väravatega pluss lisaaja arvelt kolmandiku võrra suurema ajaga seda kõike nautida ja sellele kaasa elada.

Kui sa seda mängu vaatasid, pidasid sa seda mingilgi hetkel normaalseks nähtuseks, et kaks nii kõrgetasemelist tippmeeskonda Lillekülas mängivad või kippus mõte aeg-ajalt mängust kaugematele, emotsionaalsematele radadele minema? Said sa seda mängu nautida nagu igat teist eurosarja tippkohtumist või sinu isikut ja seotust selle üritusega arvestades polnud see kuidagi võimalik?

Sain mängu nautida vaid osaliselt, aga ma pole pettunud, sest oskasin asjaga arvestada. Vastutus sedavõrd mastaapse ürituse korraldamise juures on suur – korraldajatena vastutasime ju nii UEFA kui ka jalgpalli üldise maine pärast ja olukorras, kus kümned ja kümned miljonid inimesed vaatavad mängu ja kümned ja kümned telejaamad on selle mängu näitamise õiguse eest maksnud, lihtsalt ei tohi mitte midagi juhtuda. Mingit pidi sõltus selle mängu läbiviimise edukusest kõikide väiksemate riikide võimalus saada mingisuguseidki korraldusõiguseid. On hea meel tõdeda, et saime hakkama.

See käis küll enne mängu peast läbi, kuivõrd käegakatsutav ja hästikirjeldatav on kogu Lilleküla staadioni saaga alates päevast, mil prügihunnikutega kaetud tühermaale staadioni rajama hakkasime, kuni eilse Superkarika finaalini; ehk siis väga konkreetne teekond nullist millenigi, millest kõva häälega unistamine oleks tembeldatud hullumeelsuseks.

Hoiti sind päeva jooksul korraldusliku poolega pidevalt kursis? Kas köögipoolel tekkis mänguõhtul mingeid viimase hetke probleeme?

Viimased kaks nädalat, mil UEFA võttis staadioni oma hallata, uurisin igal õhtul tolle päeva teemade kohta ja olin kursis ka asjadega, mis vajasid staadionil ümberkorraldamist. Lõpuks osutusid kõik probleemid pisiasjadeks ja korraldus kulges tõrgeteta.

"Tõenäoliselt leidunuks piisavalt ka inimesi, kes nõustunuks istuma kasvõi selg väljaku poole selleks, et staadionil toimuvast melust osa saada."

Aivar Pohlak

Kuigi piletid olid välja müüdud, oli staadionil ikka päris palju tühje kohti. Oskad sa öelda, millest see tingitud võiks olla?

Staadioni 5. korrusel varjavad katust üleval hoidvad postid osade istekohtade eest osaliselt vaadet väljakule. Superkarikafinaali mastaabis üritusel ei tohi sinna pileteid müüa, kuigi on arusaadav, et tõenäoliselt leidunuks piisavalt ka inimesi, kes nõustunuks istuma kasvõi selg väljaku poole selleks, et staadionil toimuvast melust osa saada. Tagantjärele tuleb tunnistada, et need toolid tulnuks kinni katta. Selliste kohtade arv, kuhu pileteid ei müüdud ega saanukski müüa, oli ca 500. Kuna tean ka, millistesse sektoritesse kus ja kellele pileteid müüdi, siis oskan oletada teise põhjusena, et mängule tulemata võis jääda ka ca sadakond partnerfirmade piletiomanikku. Need on piletid, mida rahvusvahelistele toetajatele jagatakse lähtuvalt nendega sõlmitud lepingutest ja millest osa jäävad just puhkuste ajal kasutamata. Kolmanda tühjade kohtade põhjusena mainiksin, et osad eestlased liikusid oma kohtadelt ära Reali või Atletico toetajate hulka, et kogeda grupis oma lemmikule kaasaelamise erilist tunnet.

Millist tagasisidet oled praeguseks hetkeks ürituse kohta saanud?

Kohtusin mängujärgselt UEFA poolt korraldamise eest vastutanud inimestega, kes olid Eesti Jalgpalli Liidu poolse korraldusega väga rahul ja kasutasid selle hindamiseks mõistet “meie jaoks viimasel kuuel aastal üks kõigi lihtsamini läbi viidud mänge ja seda just kohapealse korraldustiimi võimekuse tõttu”. Tänan ka siinkohal kõiki Eesti Jalgpalli Liidu inimesi, vabatahtlikke ja teisi, kes ühel või teisel moel mängu korraldamisega seotud olid.

Millised teemad jäid kõlama teisipäevasel õhtusöögil Lennusadamas? Kas mõni neist puudutab ka otseselt Eestit?

Teisipäevane õhtusöök oli ca 300 külalisele Tallinna linna poolt korraldatud vastuvõtt koos kultuuriprogrammiga ja selle lõppedes tuli mitmelt poolt kommentaare a la “te, eestlased, olete üks väga tõsine rahvas, kellel on iga tegevuse taga mingi konkreetne põhjus või mõte”. Üritus toimus Lennusadamas ja valitud kohta hinnati lausega “the best place ever for such event” – sellised linna poolt korraldatud vastuvõtud käivad kaasas iga UEFA Meistrite Liiga, Euroopa Liiga ja Superkarika finaaliga, seega on eelpool toodud väite tähendus võimas, aga tõenäoliselt on Tallinna Lennusadam ka ainus koht maailmas, kus õhtust saab süüa elusuuruses allveelaeva kõrval.

Mõistagi arutatakse sellistel üritustel ka tulevikku, aga sama mõistetav on, et nendest asjadest räägitakse alles siis, kui see tulevik kätte on jõudnud. (Naerab) Tasub meenutada näiteks, kui jõuliselt üritati meedia kaudu blokeerida Taavi Rõivase valitsuse poolt 5 miljoni euro eraldamist A. Le Coq Arena valmisehitamiseks ehk siis taheti takistada Superkarika väljamängimist Tallinnas. Pean selle ütlusega silmas seda, et tänapäeva maailmas tuleb plaanidest rääkides olla ettevaatlik, sest alati leidub neid, kes võtavad endale eesmärgiks nende plaanide nurjamise.

Superkarika majanduslikku mõju Tallinnale ja mingil määral ka mainekujunduslikku mõju saab juba varsti hinnata, aga millist mõju võis superkarikamäng Lillekülas avaldada Eesti jalgpallile? Milliseid märke peaksime aastate pärast otsima, et öelda: "See juhtus just tänu superkarikale"?

Kui Eesti koondis jõudis sügisel 2011 EM-valikmängude play-offi, siis märkasime selle mõju jalgpalliga liitunud noorte hulgale ja hindasime seda umbes 30% kõrgemaks tavalisest. Eeldan, et umbes sarnast reaktsiooni võib oodata ka praegu, sest eilne mäng jõudis ühiskonnas veel sügavamale ja veidi teisi teid mööda, kui toonane Eesti koondise saavutus.

Selge see, et niisugust tippjalgpalli enam Eestisse ei too, aga saad sa juba praegu nimetada, milliseid turniire või sündmusi Eesti jalgpalli liit lähiaastatel veel sihib?

Oleme juba saanud 2020. aasta U17 Euroopa finaalturniiri korralduse õiguse ja järgmise asjana peale seda sihime üht naiste või tüdrukute turniiri. Samas on sellised suurüritused küll kenad verstapostid, aga nad ei tohi jääda varjutama tähendusi, mille kaudu ehitatakse üles Eesti jalgpallimaja. Sellepärast kirjeldaksin Eesti Jalgpalli Liidu lähimate aastate prioriteedina pigem Premium liiga ja jalgpalliklubide jätkusuutlikku toimimasaamist.