Eesti parim trepijooksja Rauno Tiits

Rauno Tiitsile vaatab peeglist vastu sihvakas, sitke ja eesmärgile pühendunud kolme tütre isa, kes seab igal aastal endale aina hullemaid sportlikke eesmärke ja võtab vastu võimatuna näivaid väljakutseid.

Kuigi Rauno (33 a, 177 cm ja 65 kg) lapsepõlves ei olnud nutiseadmeid, ta elas maal ja tegeles hoogsalt hoovispordiga, ei pidanud ta end sportlikult andekaks ega edasipüüdlikuks ja kooli võistlustel ei esindanud. Tõsi, klassis oli poiss üks kiiremaid jooksjaid, aga tema sõnul oli üldine tase siiski nõrk. Kooli kehalise kasvatuse õpetaja kohustas lapsi küll tolleaegseid norme täitma, kuid enamiku ajast, isegi talvel, lubas ta niisama vutti taguda. Hilises nooruseski meeldis Raunole rohkem pidu panna kui kehakultuuriga tegeleda. Seega on ääretult raske uskuda, et pea kümme aastat tagasi otsustas ta hakata eesmärgipäraselt treenima. Sarved maha joostud, tekkisid pere ja kohustused ning sündisid lapsed, kuid samuti sai ta võimaluse oma aega paremini ja läbimõeldumalt planeerida.

Trepijooksjaks raske kogemuse kiuste

Umbes kuus aastat tagasi alustas rohkem anekdoodivestjana tuntud Valdo Jahilo Tallinnas trepijooksude korraldamist. Esimesel korral, kui Rauno teletorni trepijooksul osales (aasta oli siis 2014), lendas ta hirmsa hooga sprintides peale ja sai 30. koha. Finišis oli värskel trepijooksjal väga paha olla. „Suhteliselt hirmus kogemus,“ ütleb Rauno nüüd. Aasta pärast startis Rauno siiski uuesti ning sai oma vanuseklassis 2. koha. Üldkokkuvõttes platseerus ta kümnendaks. Kohal olid Eesti parimad trepijooksjad.

Praegu treenib Rauno teadlikult. Jõusaalis küsib ta nõu, kuid ülejäänud treeningkavaga saab kogemuste toel juba ise hakkama. „Mul on kodus superkokk. Kogu toit, mida tarbin, on tervislik. Söön põhimõtteliselt kõike, kuid mõni päev enne võistlust jätan koogid ja jäätise muidugi kõrvale. Kolm päeva enne võistlust teen süsivesikute laadimist: söön rohkelt kanapastat ning joon Vytautase mineraalvett viinamarjamahlaga. Alkoholi eriti ei tarbi, aga otseselt ei keela ka. Olen avastanud alkoholivaba õlle,“ seletab mees lõbusalt. Talvisel ajal kasutab ta jõusaalides trepitrenažööri, kuid õiget trepijooksutunnet sellega muidugi ei saavuta. „Trenažöör on liiga aeglane. Sellel saab teha aeroobset liikumist, kiirust seal ei arenda, jooksutunnetust ei saa, kuid asja ajab ära,“ räägib Rauno. „Trepijooksus vigastada ei saa, suurim oht on tempo valik. Maailma ohutuim ala, aga koormab südant. Kindlasti ei tohi joosta vaid jalgade jõul – kogu keha tuleb tööle panna, võtta kaks-kolm astet korraga, lühematel distantsidel isegi rohkem. Jässakamad mehed on tugevamad sprindis ja minusugused kõhnad, kuid sitked on paremad pikematel trepijooksudistantsidel, “ jätkab mees. Trepijooksjate ideaalne vanus on 30–35 aastat.

Trepijooksu karikasarja peakorraldajaks

Kui eelmisel kevadel vihjas senine peakorraldaja Valdo Jahilo, et loobub, siis oli see esimene märk. Eks Eestis olegi nii, et kui keegi ei tee, siis tuleb ise peakorraldajaks hakata. Ühel saunaõhtul lõi Rauno sõber Priiduga käed, et hakkavad koos trepijooksu sarja vedama. Valdo käest saadi kogu inventar ja teadmised, lisaks toetuti Rauno enda kogemusele välisvõistlustelt. Algus oli lihtne. Rauno sõnab: „Trepijooksude korraldusel lähtun põhimõttest, et teeme pigem tagasihoidlikult, aga hästi. Kuna olen ise jooksja, proovin korraldada just selliseid võistlusi, kus mulle endale meeldiks.“

Millised jooksud on Eesti trepijooksu karikasarjas? Kuidas on Raunol läinud välisvõistlustel? Loe edasi ajakirjast Sport.