KOMMENTAAR | Eesti kümnevõistlus võrdub Erki Noolega

Kümnevõistlus võib olla küll Eestis kultusala, ent viimastel kümnenditel on medaleid toonud vaid Erki Nool.

Nii kõlavat kiidulaulu kui Berliini EM-i eel Eesti kümnevõistlusele, hõisati viimati siinmail kommunistlikule parteile: kümnevõistlus on olnud ajast aega meie ala, mis on sitkele eestlasele justkui loodud; me oleme tegijad; Eesti kümnevõistlusel on käsil kuldajad jne.

Ühest küljest õige, enamasti on meie mitmevõistlejad tiitlivõistluste stardis mitmekesi. Mõnikord on normitäitjaid isegi rohkem kui kohti. Võimas tõesti, aga palju on meil taasiseseisvumise järel kümnevõistluse medaliste? Hakkame lugema: Erki Nool ... ja ongi kõik. Seitsmevõistluses on poodiumile pääsenud ka Mikk Pahapill ja Maicel Uibo, ent kümne ala järel pole neid pärjatud.

Odaviskes ja kettaheites, mis rahvusala tiitlit ei kanna, on meil olnud kaks medalimeest: Andrus Värnik ja Magnus Kirt ning Gerd Kanter ja Aleksander Tammert. Meil on isegi kaks medalijooksjat: Pavel Loskutov ja Rasmus Mägi.

Kas meie kümnevõistlejate traumad on geneetilist laadi või saab nende ärahoidmiseks midagi ette võtta?

Mehi, kes võiks kulda ja karda koju tuua, on meil siiski olnud (ja on praegugi). Paraku ühendab Eesti kõigi aegade edetabelis Noole järel paiknevat nelja sportlast (Kristjan Rahnu 8526 punktiga, Maicel Uibot 8514 punktiga, Valter Külvetit 8506 punktiga ja Mikk Pahapilli 8398 punktiga) see, et nad on tiitlivõistluste ajal olnud kas vigastatud vormist väljas.

Kümnevõistlus ongi vigastustealdis ala, ent kas see on paratamatu? Mõni püsib ju ka terve. Kas meie sportlaste traumad on geneetilist laadi või saab nende ärahoidmiseks midagi ette võtta? Seni, kuni Noole kõrval teist medalimeest pole, tuleb tunnistada, et Eesti kümnevõistlus pole kuigi kvaliteetne.