Gerd Kanter – isa heakskiitu otsides sai märgade pükstega puuhobusest Eesti spordi medalimasin

Sportlasena on Gerd Kanter oma viimase sõna ütelnud. Edaspidi tahab ta uut põlvkonda tippsporti aidata.

Ka viies koht võib tekitada rahulolu ja panna inimese õnnelikult naeratama. Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter on spordimehena olnud alati maksimalist. Vastasel juhul poleks ta võitnud tiitlivõistlustel 11 medalit ega olnud pikki aastaid eestlaste üheks suurimaks kangelaseks. Tihti oli just tema medal see, mis päästis Eesti jaoks mõne suurvõistluse.

Kolmapäeva hilisõhtul tõmbas Kanter Berliini EM-il oma tipptasemel karjäärile joone alla. Kuigi medalit ei tulnud, oli 39-aastasel mehel põhjust rahulolevalt naeratada. Ta suutis end viimaseks heiteks kokku võtta ja saada oma selle päeva parima tulemuse. Läbi sai ränk, kuid palju rõõmu toonud eluetapp.

Gerd Kanter, kas mäletad, milline oli sinu karjääri kõige õnnelikum päev?

See on raske küsimus. Arvan, et ikkagi 2005. aasta Helsingi MM-il hõbeda võitmine. Enne seda olin juba korduvalt põrunud ning ebaõnnestumiste karikas sai täis. Minu kohta räägiti, et kusagil külavõistlustel võin ketast ju heita, aga tiitlivõistlustel on püksid märjad. Kui sisuliselt kodupubliku ees purakas lõpuks välja tuli, siis tunne, mis selle heitega kaasnes … midagi sellist pole ma hiljem kunagi kogenud.