Indrek Kannik: Suur osa minu vabast ajast kuulub jalgpallile
INDREK KANNIK (52) on olnud riigikogu liige (1992–1999), kaitseminister (1994), kantsler (2001–2004) ja Eesti Jalgpalliliidu president (2003–2006). Praegust riigiametnikku teab spordisõber koduvabariigis eelkõige jalgpallikommentaatorina TV3 vahendusel, kus ta kommenteeris ka lõppenud hooajal koos Mart Mardisaluga UEFA meistrite liiga mänge.
Oma head sõpra tunnen juba 33 aastat. Mäletan Indreku lapsepõlvekodu Energia tänaval, mida ülikooli ajal korduvalt külastasin. Ja Tallinna 43. keskkooli (praegune Tallinna Tehnikagümnaasium), kus kursusevend 11 aastat koolis käis. Kui koolipoiss läks läbi metsatuka, lahutas kaht strateegilist punkti poolteist kilomeetrit. Käisin ühel ilusal kevadpäeval enne kohtumist loo kangelasega tema vana koolimaja ja staadionit kaemas. Kõik oli renoveeritud, aga tundus samas olevat endine – kaks korvpalliväljakut ja väike jalgpalliplats. Ka võimla on mõõtmetelt samaks jäänud. Lisaks veel värske tartaankattega 100 meetri pikkune jooksurada.
Meie ajal oli see jooksurada asfaltkattega. Ja kerge kruusaga oli kaetud tegelikult mitte jalgpalli-, vaid käsipalliväljak. Tõsi, ma ei mäleta, et keegi oleks seal kunagi käsipalli mänginud.
(Rõõmsalt) Minule muidugi meeldiski kõige rohkem see „käsipalliväljak”, seal veetsin kõige rohkem aega.
Kui Indrek hakkas kaela kandma ja õues mängima, oli see mõneti komplitseeritud – rahvastiku koosseis oli tema kodukandis 1:3 eestlaste kahjuks ja õrnas eas võõrkeelses keskkonnas olla pole just kõige meeldivam tunne. Aga Rahumäe surnuaia taga ja TSIK-i (praeguse Audentese) staadioni kõrvalväljakutel ta naabripoistega jalgpalli mängimas käis.
Suhteliselt noorena hakkasin tegelema ka oma teise suure hobiga – kuulama BBC-d ja jälgima „veidi kõrgemal tasemel” jalgpalli.
Eestimeelsed perekonnad elasid telekast spordivõistlusi vaadates omadele kaasa, kes vaoshoitumalt, kes häälekamalt. Aga „omad” ei olnud muidugi mitte selle kuritegeliku režiimi dresse kandvad atleedid (kui nad ei olnud just eestlased), vaid kõik need, kes elasid vabas maailmas või vähemasti väljaspool impeeriumi piire.
Kannikute pere üks suurpäevi oli 8. aprill 1976, mil Katowices toimunud jäähoki maailmameistrivõistlustel võitis Poola NSV Liitu 6:4! Kui sellel paljunäinud majal olnuks kõrvad ja kopsud, ohanuks kivimürakas ühest korterist kostvate rõõmuhõisete peale raskelt. Naabrid nii leplikud ei olnud – sel mälestusväärsel õhtul pidid nad korduvalt korter nr 27 ukse taga kopsimas käima ning isa ja poega korrale kutsuma. Kas see oli just Eesti hoki suurpäev, nagu isa Indrekule kinnitas, aga hokiajaloo üks suurim üllatus kindlasti. Arvestades veel seda, et kolm aastat varem olid punasärklased Poola 20:0 purustanud.
43. keskkoolis oli sel ajal kehalise kasvatuse õpetajaks Sven Andresoo (1950).
Ta on ka minu kehalise kasvatuse õpetaja olnud. Väga võluv ja põnev inimene, vaieldamatult hea treener, kelle käe alt on paljud meie kergejõustiklased (Andrei Nazarov, Erki Nool, Janek Õiglane) läbi käinud. Piisavalt jõuline, et õpilastele midagi selgeks teha. Sain temaga hästi läbi, väga tore mees. Ma ei olnud küll tipptasemel sportlane, aga minu sporditeadmisi ta respekteeris.
Arusaadav. Keskkooli ajal osales Indrek koos sõpradega spordimälumängul. Said proffide võistlustel täiesti viisakaid kohti. Teisisõnu: olid pigem kõvad keskmikud kui tugevad tagumikud.
Klass eespool õppis Andrei Nazarov (1965), kellega puutusin juba kooliajal kokku. Sai isegi temaga spordist räägitud, kuigi vanemad poisid tavaliselt noorematele tähelepanu ei pööra.
Aleks Lepajõed (siis Aleksander Oltsvel, 1961) mäletan muidugi ka. Ta hiilgas õpetajate ja õpilaste vahelises korvpallikohtumises, kus sisuliselt üksinda võistkonda üleval hoidis. Temaga ühes lennus oli Aivar Pohlak (1962), keda ma kooliajast ei mäleta ja kellega sain tuttavaks märgatavalt hiljem.
Millistes trennides on Indrek Kannik käinud ja kui oluline on tema jaoks Inglismaa jalgpalli jälgimine? Loe edasi ajakirjast Sport.
