I

Finaalile minnes oli kõik samamoodi, kui kuu aega varem maailmameistrivõistluste finaalturniiri avamängu ajal Moskvas käies. Selle vahega, et nüüd müüsid tädid ja poisikesed maantee ääres metsmaasikate asemel mustikaid, vaarikaid, kurke, kukeseeni ja küüslauku. Ja Moskvas polnud enam lõuna-ameeriklastest fänne, kes muuhulgas tuletasid meelde, et meie kultuuriruumis jõuliselt tunnetatavale inglise- ja venekeelse maailma võitlusele lisaks eksisteerib ka hispaaniakeelne kultuuriruum, mis kahest eelpoolmainitust pigem puutumata.

II

Mõlemad meeskonnad mängisid eile nii, nagu nad olid seda teinud terve turniiri vältel. Horvaadid esinesid emotsionaalselt ja meisterlikult, muutes finaali pealtvaatajate jaoks tõeliselt nauditavaks. Saaks isegi öelda, et nad tõid ennast vaatemängulisusele ohvriks, paraku polnud neil valikut.

Neil on küll Modric, Rakitic ja Perisic - viimane tegi väga tugeva turniiri - aga näiteks Lovrenis on küll palju kaitsjale vajalikke omadusi, ent tema isik kätkeb külgi, mis ei lase mehel olla väljakul stabiilselt tasakaalukas. Otse öeldes on suur vahe, kas kanda teatavaid omadusi ainult väljakul või olla selline ka inimesena ja minu kogemus ütleb, et teise variandi korral hakkab asi mingitel hetkedel mängimist segama.

Prantslaste tabamusi ma väravavaht Subasici süüks ei paneks. Nii kolmanda kui neljanda värava puhul varjas kaitsja löögi hetke, kuid ei teinud katsetki seda blokeerida.

Horvaadid tundusid ka finaalis väsinumatena kui prantslased. Paneksin selle isegi enam emotsionaalset jõudu nõudnud mängustiili kui lisaaegade arvele.

III

Mängu murdehetkeks kujunenud Prantsusmaale antud penalti kohta ütlen ilma lahendust kritiseerimata, et tõenäoliselt toovad taolised olukorrad kaasa reeglite või vähemalt põhimõtete muutumise. Ilma VAR-ita oleks kõnealuse penalti andmise tõenäosus olnud nullilähedane ja võib vabalt olla, et selline juhuslik käsi olukorras, kus ta on n-ö poolloomulikus asendis, aga takistab ootamatul trajektooril liikunud palli, muudetakse ühel hetkel penalti andmiseks mitteõigustatuks. Et eelpoolkirjeldatud probleem eksisteerib, sellele viitas ka ebaharilikult pikk arutelu nii VAR-i ruumis kui ka kohtuniku mõttepaus ekraani ees. Lisaks on mul tunne, et ideaalis võiks kohtunikule jääda suurem ruum mängu hingega kaasaminemisel ja reeglite tõlgendamiseks vastavalt sellele. Ekraani juurde minnes tal seda võimalust sisuliselt enam pole.

Nestor Pitana tegi finaalis ehk liiga emotsionaalse partii - eriti mängu alguses käitus ta vägagi teatraalselt, olles näiteks nurgalöögi ajal peaaegu penaltipunkti kohal ja suheldes tavalisest oluliselt intensiivsemalt mängijatega; samuti jäi meelde olukord, kus 9. minutil Pogba vastu vea teinud Rebic andis andekspaluvalt kohtunikule käe ja teine, kus Pitana oli karistuslöögi ajal palli võimalikule trajektoorile väga lähedal, seljaga viimase poole, mis ülimalt tavapäratu.

Selle emotsionaalsuse nahka läks ilmselt ka avavärava toonud karistuslöögi määramine olukorras, kus Griezmann kohtunike keeles "otsis ise kontakti". Minu jaoks on Nestor Pitana kohtunikuna tüüp, kelle hea rollitäitmine tuleneb mängu tajumise ja nägemise liitumisest.

Eelpool kirjeldatud emotsionaalsus lõi selle tasakaalu finaalis segi. Usun, et kui mees mängu video pealt üle vaatab, siis Griezmanni olukorraga ta ehk lepib, aga penalti andmist pigem kahetseb. Asja reaalsetel kiirustel üle vaadates võib vähemalt väita, et vastase peast suunda muutnud pall otsis kätt, mitte vastupidi.

Emotsionaalset vilepartiid kirjeldab hästi ka see, et Kantele kollast hoiatuskaarti andes näitas ta seda lisaks mängijale ka kõigile neljale tribüünile.

IV

Prantslaste jalgpallimasin töötas ka finaalis parimal moel ja nii ühtlast meeskonda, kus praktiliselt iga mängumees on oma positsioonil absoluutses maailma tipus, aga mis samal ajal viib treeneri nõuandeid ellu viielise koolipoisi usinuse ja tähelepanuga, ei mäletagi. Vaimselt väsinud tundus ehk vaid Varane, kes võitugi tähistas teistest tagasihoidlikumalt.

Suures eduseisus kippusid prantslased minema kaasa vastaste emotsionaalsusega, mis tõi kohe kaasa Lloris' eksimuse, aga sellega jamad piirdusid. Eraldi räägiksin Paul Pogbast, kes turniiri vältel täitis erinevaid Deschampsi poolt antud rolle ja oli ka mängus silmapaistev. Tema enda löödud 3:1 väravale eelnenud parema jala pealsega lõigatud tugev püstsööt oli antud isegi tippjalgpallis harvanähtava meisterlikkusega ja kui tagasi klubihooajale mõelda, saame taas teha järelduse, kuivõrd palju erinevaid võimalusi jalgpallis peitub - Jose Mourinho ei oska maailmameistriks tulnud meeskonna põhimängijat kasutada, aga ometi on ta olnud treenerina vägagi edukas.

Finaali kontekstis tuleb kindlasti öelda, et nii esimese värava toonud Griezmanni karistuslöök kui ka penaltini viinud nurgalöök olid antud millimeetri täpsusega.

V

Kui loo alguse kultuuriruumide teema juurde tagasi tulla, siis staadioni VIP-sektoris oli kõige rohkem aktiivseid kaasaelajaid prantslastel - seda just teiste maailmajagude alaliitude juhtide poolt - ja see mõjus rahustavalt. Kogu maailma allutamine inglisekeelsele elu- ja mõtteviisile tundub tajutavas perspektiivis siiski pigem võimatuna.

Eestis peaksime küll mõtlema, et meie keel ja meel on täna anglitsismidest rohkem risustatud, kui ta oli seda kõige kriitilisematel hetkedel russitsismidest.

Nii nagu on täna meie rahva eneseteadvus kehvemas seisus, kui ta oli seda täistuuridel töötanud nõukogude ajal.

Minu jaoks on rahvuslik-riiklik identiteet inimväärse elu eelduseks ja kultuurierinevused ei ole loomulikus olekus agressiivsuse allikaks teiste kultuuride suunas. Viimase põhjuseks on ikkagi pigem ebaloomulikud võimu- ja majanduslikud ambitsioonid.

Kui jääda uskuma lausejuppi "rahvuslus on ummikteel", siis võinuks me ju jääda eestlastena sulanduma ka Nõukogude Liitu, sest rahvuslike traditsioonide ülevalhoidmine ja eestlastena püsimajäämine koos isemajandamisega olid tollest kooslusest lahkumise põhiargumentideks ja peaksid seda edasi olema praegugi.

VI

Neli aastat tagasi Brasiilia MM-i päevil nägi kogu maailm mitu korda päevas Rio kohal kõrguvat Jeesus Kristuse kuju. Venemaa MM-il väljus iga teleülekande eel maailmameistri karikas Faberge munast ja taustal kihutas ajalukku tsaari rong. Jalgpalli võimalused tunduvad piiritud ja vastutus, millega maailmaga suheldakse, on muljetavaldav.

Kultuur on inimese ajas kulgemise ainus mõistlik mõõdupuu.

VII

Autasustamistseremoonia ajal vallandus staadioni kohal äikesevihm.

"See on tervitus Donalt Trumpilt," ütlesid naljahambad tribüünil.

Tegelik tervitus ja tänusõnad saabusid mõnikümmend minutit hiljem ja nagu ikka, Twitteri kaudu.

Usk, et lõppenud MM-finaalturniir aitab kaasa maailma turvalisemaks muutumisele, sai ühe argumendi juurde.