Mida peaks algaja purjetaja teadma navigeerimisest?

„Navigare necesse est,” (meresõit on vajalik – ld k) alustab pika kogemusega meremees Mairold Metsaviir selgitustööd merel navigeerimise kohta. Tegemist on tsitaadiga, mille autoriks peetakse Rooma väejuhti Pompeiust umbes 50 aastat eKr. See iseloomustab hästi fakti, et läbi aastatuhandete on inimkond kasutanud veekogusid transpordiks ja õppinud järjest paremini jõudma täpselt sinna, kuhu plaanitud.

Kui maakaart on igal geograafiatunnis käinud inimesel sõrmede vahelt läbi käinud ja kõik me oskame kas või algelisel tasemel midagi selle pealt ka välja lugeda, siis mõte merekaardist võib esmapilgul tekitada väga suurt hämmingut. „Kui lihtsustada, siis tänaval on lihtne liigelda, kuna meid aitavad tänavasildid. Merd võib aga võrrelda kõrbega – liivapaber võiks sellisel juhul olla justkui kõrbekaart. Samamoodi on ka merel, kus vee peal pole näha suurt midagi. Seetõttu peab ennast kaardi peal kogu aeg pildil hoidma, et ei tuleks jamasid kaela,” loob Metsaviir paralleele.

Ulmeteadus see ei ole

Kui aga merel pole pidepunkte, mida kaardile kanda, siis mis kasu sellest on? „Nagu nimi merekaart ütleb, siis põhitähelepanu on vee alal. Maa on tehtud kollaseks ja vee ala on erineva tooniga – laevatatav ala on üldjoontes tähistatud valgega ning mida tumedamaks läheb kaardil toon, seda madalamaks läheb vesi. Kaardilt leiab näiteks ka infot merepõhja iseloomu kohta ja kõrgemad kaldamärgid.

Navigeerimine on sisuliselt puhas matemaatika ja kui 15-aastaselt tohib Eestis teha väikelaevajuhi eksamit, siis sellega kaasneval teooriakoolitusel puudutatakse seda teemat kindlasti. Koolituse kõige raskem faas on arusaamine, kui palju kooligeograafiast ja -matemaatikast veel mäletatakse, sest kolmnurgad ja trigonomeetria on navigeerimise aluseks. Pahatihti tulebki nende meenutamisest üldse alustada, aga mingit ulmeteadust siin ei ole,” selgitab Metsaviir.

Info muutub

Praegusel ajal toimetab navigeerimist peamiselt tehnoloogia, mis on tulnud juba kõigi meie ellu: „Tavalises nutitelefonis on samuti võimalik programmid jooksma panna. Mingis mõttes on see tehnika usaldamine kahe otsaga asi, sest kui aku on tühi või käib äikesetorm üle ja elektromagnetlained muudavad tehnika kasutuks, võib häda suur olla, kui sa pole näppu paberkaardi peal hoidnud.”

Metsaviiru sõnul on seadmetes olevaid kaarte mugav kasutada, kuna neid tavaliselt ei osteta, vaid renditakse, ja seetõttu on pidevalt olemas uuendatud informatsiooniga kaardid. „Kui sa oled aga ostnud endale näiteks 15 aastat tagasi ühe paberkaardi, siis on väga palju informatsiooni muutunud. Seetõttu peab laskma aeg-ajalt oma kaarte spetsialistidel korrigeerida.”

Kuidas vanasti navigeeriti ja miks ei saa alati loota tehnoloogiale, loe edasi ajakirjast Sport.