Kümnendivahetuse paiku domineeris maailma jalgpallis hispaanlaste tiki-taka-mängustiil, millega söödeti vastane lihtsalt hingetuks. Kulminatsioon saabus 2010. aastal, kui Hispaania krooniti maailmameistriks. Toonane üksteisemõistmine on koondiste tasandil pigem tavapäratu. Käimasoleval MM-il domineerivad meeskonnad, kus annavad tooni füüsiliselt tugevad ja võimsad jalgpallurid ning mängijad on valmis kiireteks üleminekuteks kaitsest rünnakule. Prantsusmaa ja Belgia poolfinaalis lähevad vastamisi just sellised tiimid.

Koondised ei saa kunagi näidata klubidega sarnasel tasemel kokkumängu, kuna koosolemise aeg on lihtsalt palju lühem. Nii tuligi 2010. aastal maailmameistriks sisuliselt FC Barcelona. Finaalis jooksis väljakule seitse Kataloonia klubi mängumeest. Peale selle olid sinna juurde poogitud Madridi Reali pallurid Iker Casillas, Sergio Ramos ja Xabi Alonso ja Villarreali äärekaitsja Joan Capdevila ning käima sai lükata vastastel pea ringlema ajanud söödumängu.

Samasugust portsu ühe tippklubi mängumehi, kui oli 2010. aasta Hispaanias, ei ole praegu võtta ühelgi koondisel. Nii mängitaksegi vastavalt materjalile. Juba neli-viis aastat tagasi hakati jalgpallimaailmas rääkima, et Hispaania tehniline mängustiil ei ole enam valitsev ja selle asemel hakkab pead tõstma Prantsusmaa, kus eelkõige pannakse rõhku mängijate tugevale füüsisele.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega