MM-i KOLUMN | Janno Kivisild: võõrustajate imeline teekond sai väärika lõpu

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Horvaatia-Venemaa mängu järel jagas kommentaare Janno Kivisild.

Enne mängu

Valdav osa inimesi, kellega enne mängu rääkisin, olid seda meelt, et Horvaatia on favoriit. Paljude konkurentide meelehärmiks oli Venemaa teinud hea turniiri ja selle krooniks lülitanud välja Hispaania. Horvaatia jaoks oli oluline teha Taaniga peetud mängust järeldused, luua toimiv plaan ja see ellu viia.

Horvaatia oli näidanud end meeskonnana, kelle individuaalselt meisterlike mängijate koostöö, kiired üleminekud ja resultatiivsed standardolukorrad on peavaluks kõikidele vastastele. Neil on võimekus kasutada väljaku laiust.

Venemaal oli vastu panna hingestatud mäng, suurepärases hoos väravavaht Akinfejev, paljude sümpaatia võitnud Dzjuba ja 150 miljonit tulist toetajat.

Esimene poolaeg

Venelased hakkasid tegema pressingut horvaatide väljakupoolel. Horvaatia kaks võtmetegijat, kes mängu dikteerivad - Modric ja Rakitic - jäid Venemaa väravast kaugele. Mida aeg edasi, seda rohkem Horvaatia kohanes Venemaa pressinguga ja leidis vaba ruumi. Venemaa mängis väga selgelt oma tugevuste peale ja pragmaatiliselt, olid hästi oma pallita mängu organiseerinud ja kui ühel hetkel aru said, et kõrge pressinguga ei ole mõtet jätkata, sest liinid on üksteisest kaugel, siis vajusid madalamale. Venelaste ründemäng baseerus kiiretele üleminekutele, kiired söödud läbi Fernandese või Dzjubale, kes suudab palli ees hoida.

Horvaadid üritasid mängida positsioonilist rünnakut ja leida vaba ruumi äärtel, aga pallid ei jõudnud sealt edasi. Horvaatia domineeris näiliselt, aga midagi väga ohtlikku luua ei suudetud.

Mängupildi vastaselt läks Venemaa Dzjuba ja Tšerõševi koostöö ja suurepärase löögi - MM-finaalturniiri üks ilusamaid väravaid! - tulemusena juhtima. Pärast seda muutusid horvaadid passiivseks, kangestusid ja tekkis küsimus, kus on Horvaatia kandvad jõud. Sama ootamatult vastasid horvaadid ja viigistasid.

Mängust kumas läbi palju närvilisust ja hektilisust, soov oli riskivabalt mängida, samas tekkis palju ootamatuid olukordi. Kõik see jättis avapoolajale pitseri. Venemaa hoidis oma plaanist paremini kinni, Horvaatia oli kammitsetud mängu olulisusest. Vaheajavile oli päästev mõlema koondise jaoks - hingetõmbeaeg ja võimalus oma plaani korrigeerida.

Teine poolaeg ja lõpplahendus

Horvaatia sai pärast vaheaega oluliselt paremini mängu sisse, tempokas algus, palli liikumise kiirus tekitas venelastele probleeme. Oli tunne, et Horvaatia tahab selle mängu ära lõpetada. Perisici väljavahetamise järel liikusid Modric ja Rakitic rünnakute ülesehitamise jaoks paremale positsioonile, enne seda võib öelda, et nende kahe võtmemängija hoidmine sügaval kaitseliini ees oli ründeressursi raiskamine.

Lisaajal jätkas Horvaatia innukalt ja oli üritavam pool. Vahe näiteks Hispaania - Venemaa mänguga oli see, et Horvaatia mängis voolavamalt palliga, venelastel oli keeruline horvaatide rünnakuid kinni panna, nad tegid seda suure jõukuluga. Horvaatia läks lisaaja esimesel poolajal õigustatult juhtima.

Venemaa poolelt töötasid Akinfejevi ülipikad pallid, armutu võitlus esimese ja teise palli pärast. Kui ühel on selg vastu seina ja ta lülitub aktiivselt rünnakule, siis on kaks varianti: kas õnnestub jõuda soovitud tulemuseni või karistatakse hoopis sind ennast ära. Dzagoevi kvaliteet, mida ta standarolukordades juurde tõi, ja Fernandesi realiseerimine oli suurepärane näide sellest, mis võib hingestatud mängu ja kõigi jõuvarude väljapanemise järel juhtuda. Seejuures oli 2:2 viigivärava järel venelastel kohe võimalus ka mäng ära otsustada.

Smolovi ebaõnnestumine penaltiseeria alguses vaigistas kogu staadioni, mis hakkas elama taas alles siis, kui Venemaa esimest korda penalti realiseeris. Siis hakati taas uskuma. Oli suur närvide mäng, kus lõpuks Fernandes läks - piltlikult öeldes - kinnisilmi penaltit alla nurka lööma. See näitas, millise pinge all need mehed olid.

Jalgpall pakub uskumatult palju emotsioone - pärast penaltiseeriat olid pisarates nii kaotajad kui ka võitjad, nii fännid kui ka mängijad, kõik asjaosalised. See näitab veel kord, kui paljudele inimestele ja kui suurel määral jalgpall korda läheb ja kui suur pinge all mängijad ja treenerid tegutsevad.