MM-i KOLUMN | Indrek Schwede: elagu Jalgpalli Kuningriik! Maha pööbel!
Aastakümneid tagasi alavääristasid nad ka Euroopa ratsionaalset mängustiili, mille otsa nad ometi pidevalt komistasid. Nüüd on nende Euroopa tippklubides pallivad mängijad ise globaalse ja rahvuslikke eripärasid nivelleeriva mängustiili kandjad.
Brasiilia vastu olen olnud ka seetõttu, et läheks natuke paljuks, kui neil oleks koguni kuus MM-tiitlit ja lähimatel jälitajatel (Itaalia, Saksamaa) neli. Jalgpallis võiks sellised vahed olla minimaalsed.
Kuid ajapikku olen hakanud paremini mõistma ja seeläbi austama Lõuna-Ameerika jalgpallikultuure. Paljud Euroopa riigid, mis globaliseeruvas maailmas häbenevad oma kristlikku minevikku ehk teisisõnu - oma esivanemaid ja ajalugu, tekitavad minus võõristust. Kuna jalgpall on enamikes Euroopa riikides ühiskonnaga tihedalt seotud, ei näe põhjust kaasa elada neile, kes piltlikult öeldes tõukavad ära oma ema-isa, tahavad vabaneda oma identiteedist ja sulanduda võõrasse.
Tänases veerandfinaalis olin siiski Belgia poolt. Et takistada Brasiilia tee kuuenda tiitlini. Samas – kui Brasiilia ja Belgia kohtunuks finaalis, olnuksin ilmselt Brasiilia poolt. Põhjuseks asjaolu, et käsitlen rahvuskoondiste jalgpalli kuningriigina, mille õukonda kuulub kaheksa liiget, kõik maailmameistrid: Uruguai, Itaalia, Saksamaa, Brasiilia, Inglismaa, Argentiina, Prantsusmaa ja Hispaania. Nemad vahetavad omavahel iga nelja aasta järel kuningakrooni ja valitsuskeppi. Kes parajasti ei valitse, kuulub lihtsalt kuninglikku perekonda.
Üheksas valitseja ja uus sinivereline peaks tiitli võitma muljetavaldaval moel. Nii nagu nimetatud kaheksa aristokraati seda ajaloo jooksul on teinud (mõni tiitel on tulnud ka kahvatute mängudega, aga nendele on see lubatud). Ainult väljapaistva mänguga õigustab eilne pööbli hulka kuulunu rüütliseisusesse vastuvõtmist. Nagu väärinuks kindlasti MM-tiitlit Ungari 1954. ning Holland 1974. ja 1978. aastal. Sel aastal ma ühtki uut kuningliku perekonna kandidaati ei näe. Lihtsalt heast mängust ei piisa. Uus võitja peab end ajalukku kirjutama millegi erilisega.
